Neljapäev, 25. veebruar 2010

Vabariigi aastapäeval Koerus

Pildid

Oleme täna siin, et tähistada Eesti Vabariigi sünnipäeva, et tunda uhkust oma riigi üle, mis sündis Vabadussõjas, võitluste, katsumuste ja visa töö hinnaga Täna tuletame austusega meelde kõiki Eesti mehi ja naisi, kes Vabadussõja lahingutes oma riigi eest seisid. Tulime just kirikust, kus nägime tahvlit kõigi Vabadussõjas langenu Koeru kihelkonna meeste nimedega. Kolmekümne viie nime järel on kiri – nad surid, et elaks Eesti ja oleks vaba. Mälestame täna neid ja ka neid, kes langesid hilisemas võitluses iseseisva Eesti eest. Koerus on väärikalt tähistatud mitmed sündmused meie rahva ja riigi elus. Eelmisel aastal avasite te mälestusmärgi küüditatutele. Aitäh teile selle eest

Tulen Koeru kanti alati hea meelega sest siinsed paigad on kaunid ja inimesed teotahtelised. Täna on paslik meelde tuletada, et Koeru vald tunnistati eelmisel aastal kõige paremini heakorrastatud omavalitsuseks Järvamaal. Maakonna kaunima kodu tiitel tuli samuti teie valda. Aitäh teile selle eest. Riigi sünnipäeval võime julgelt öelda, et kaunis koduvald, kaunis kodu ei ole lihtsalt ilusad vaadata, nad on ka osa rahva kaitsetahte kasvatamisest.

Kaitsetahe on kahtlemata suurem siis, kui inimesed usaldavad oma riiki, kui ühiskonnas puuduvad suured vastuolud, kui ollakse ühtsed. Täna on meil raskemad ajad. Usun siiski, et me tuleme raskustega toime ja jätkame ühiselt oma riigi ehitamist. Teha Eesti paremaks pole meie võimalus, vaid meie kohustus.

Õnnitlen teid Eesti Vabariigi aastapäeva juhul. 


Vabariigi aastapäeval Müüsleris


Pildid

Müüsleri mälestusmärk on kohaks, kus me võime meenutada, et Järvamaal toimusid Vabadussõja lahingud, et siin valati verd Eesti riigi eest ja löödi tagasi noore riigi iseseisvust ohustanud vaenlane. Samas on Müüsleri koht, kus saame meenutada tolleaegseid  maakonnavalitsuse juhte ja ärksamaid rahvuslikke tegelasi, kes omaalgatuse korras lõid Järvamaa kaitsepataljoni ja olukorrast tingituna ka erakorralise võimuorgani – Järvamaa sõjaväelise valitsuse. Asetame täna lilled siinsele tagasihoidlikule mälestussambale, millel on kiri: Järvamaa vabastajatele. Tänulik maakond. Kindlasti on see aga ka  mälestusmärk toonaste maakonnajuhtide sihikindlusele ja otsustavusele kaitsta oma riiki ja ühendada selleks oma rahvas. Ajaloost teame, et see ei olnud kerge.

Rääkides Vabadussõjast ja selle kangelastest, ei tule just sageli jutuks, et suure osa sõjaraskustest kandsid ka need, kes jäid koju. Nende hulgas sõtta läinute emad ja vanaemad. Kindlasti ei kasvatanud emad oma poegi selleks, et neid sõdima saata. Isamaale raskel ajal nad tegid seda.
Eile kuulutasin Paide Kultuurikeskuses toimunud vastuvõtul Naiskodukaitse Järva ringkonna juhatuse ülesandel välja konkursi „Järvamaa aasta ema 2010“, ikka selleks, et tunnustada ja väärtustada emaks olemist.

Asetan selle lillekorvi Vabadussõjas langenute ja kõigi iseseisvuse eest võidelnute mälestuseks aga ka nende emade mälestuseks, kes kasvatasid üles need tublid pojad.

Vabariigi aastapäeval Peetris

Pildid
Täna langetame pea mälestamaks neid kangelasi, kes 92 aastat tagasi lõid oma riigi, neid, kes langesid Vabadussõjas ja hilisemas võitluses iseseisva Eesti eest. Sisenedes kirikusse, heitke pilk mälestustahvlile, kus on kirjas kõikide Peetri kihelkonnast pärit Vabadusristi kavaleride nimed. Tahvel paigaldati sinna alles mõned aastad tagasi ja see on kohaliku rahva tänu oma kangelastele. Nii nagu kunagi aastaid tagasi rajas tänulik Peetri kihelkonna rahvas selle mälestusmärgi Vabadussõjas langenuile. Kindlasti on kohaliku rahva hulgas palju neid, kelle jaoks nii mälestustahvlil kui Vabadussõja mälestusmärgil kirjaolevad nimed tähendavad palju. Nad on kellegi isad, vanaisad, vanavanaisad, esivanemad. Enamuse jaoks on aga tegemist tundmatute kangelastega, kellest me teame vähe. Mälestusmärgi ees asuvalt hauatähiselt loeme: „Siin puhkab Jumala rahus 7. polgu 5. roodu ülem Lipnik Aleksander Pall. Sündinud 30. augustil 1895. Langenud Eesti sõjas Petseri sihis 23. aprillil 1919. Koguteosest Järvamaa võime lugeda, et lipnik Aleksander Pall oli üks kuueteistkümnest järvalasest, kellele anti Vabadusrist postuumselt. Ta juhtis Järvamaa kaitsepataljonis õppursõdureid ja langes aprillis 1919 Pankjavitsa all. Kas peaksime temast ja teistest kangelastest rohkem teadma? Kindlasti. Kasvõi juba sellepärast, et just mälestus nendest kangelastest aitab meie noorel põlvkonnal kanda edasi oma isade tahet isamaa vabadust kaitsta.

Õnnitlen teid kõiki Eesti Vabariigi aastapäeva puhul ja soovin, et sel pidupäeval mõtiskleksite veidi möödunud aegadele ja käidud teele. Usume koos, et Eesti riigi ja rahva tulevik on meie oma kätes ning olgem kindlad ja kandkem seda usku oma südames - paremad päevad ootavad veel ees. 

Teisipäev, 23. veebruar 2010

Kõne Eesti Vabariigi 92. aastapäeva tähistamisel Paide Kultuurikeskuses 23. veebruaril 2010


Kallid järvamaalased, lugupeetud külalised!

Soovin teile kõigile kogu südamest õnne Eesti Vabariigi üheksakümne teiseks aastapäevaks!

Vähem kui sajand tagasi saatis eesti rahvas korda erakordse teo – rajas oma riigi. Ligi kakssada aastat Vene riigi koosseisu kuulunud väike provints sai keerulistes ajaloolistes oludes võimaluse oma maa ja rahva saatuse üle ometi kord ise otsustada.
1917. aasta novembri lõpus kuulutati Eesti sõltumatuks Vene riigist. Maapäeva Vanematekogu andis 1918. aasta 19. veebruaril Eestimaa Päästmise Komiteele, kuhu kuulusid Konstantin Päts, Konstantin Konik ja Jüri Vilms, ülesande kuulutada vabariik välja. Keeruline olukord nõudis kiireid otsuseid – 23. veebruari õhtul loeti „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ ette Pärnus, järgmisel päeval Tallinnas. Iseseisvusmanifestiga kuulutati Eesti „tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks“.

Eesti Vabariik oli sündinud, kuid pidi oma sünni eest peagi ränka hinda maksma: 28. novembril 1918 algas Vabadussõda. Punaväelased tungisid peale suurte jõududega. Eestil oli vastu panna ainult väikesed ja kehvalt relvastatud väeosad. Kui kerkis üles küsimus, kas hakata relvaga vastu või astuda vaenlasega läbirääkimistesse, oli Konstantin Päts see, kes igasuguse kokkuleppimise välistas: „Jõuga ja relvaga vastu igaühele, kes tungib vägivallaga Eesti pinnale! Pigem auga langeda kui sattuda enamlaste vägivalla alla ja hävida niikuinii. Meil on õigus elada vaba rahvana vabal maal.“ Ajalooline otsus oli tehtud. Algas Vabadussõda, mis kindlustas Eestile iseseisvuse, kuid nõudis kogu rahvalt suuri ohvreid.

Teisel veebruaril üheksakümmend aastat tagasi kirjutati alla Tartu rahulepingule, Eesti riigi esimesele ja tänaseni ühele kaalukamale välislepingule, mis pani väärika punkti aastasadu väldanud vabadusvõitlusele. Tartu rahu kinnitas, et Venemaa koosseisu kuulunud territooriumist ja Venemaa rahvaste hulka arvatud eestlastest oli saanud iseseisev riik ja vaba rahvas.

Eesti riigi ülesehitamiseks ja rahulikuks arenguks andis saatus meile vaid kakskümmend aastat. Siis otsustas Tartu rahulepingu teine pool, Nõukogude Venemaa, selle katkestada, annekteerides ja okupeerides iseseisva Eesti Vabariigi ning tuues järgnevate aastakümnete jooksul eesti rahvale tohutuid kannatusi.

Vähem kui kakskümmend aastat tagasi andis ajalugu meile veel ühe võimaluse ise oma saatust juhtida – me taastasime Eesti Vabariigi. Meil teiega on olnud õnn elada ajajärgul, mil saime tunda, mis tähendab sõna vabadus. Kas oskasime veerand sajandit tagasi unistada vabast ja iseseisvast Eesti riigist? Ehk ainult sügaval südames. Liiga ilus ja täiesti teostamatu näis toona see unistus. Ja ometi oleme tänaseks juba harjunud, et Eesti on vaba ja iseseisev, et eesti rahvas on vaba rahvas vabal maal.

Me taastasime Eesti Vabariigi selleks, et kõikidel selle riigi kodanikel oleks siin kindel tulevik. Oleme uhked, et riigi taassünd sai võimalikuks suuresti tänu meie tarkusele ja ühtehoidmisele. Täna, kakskümmend aastat hiljem, küsime endalt: kas oleme ikka veel valmis ühte hoidma, kas oleme valmis kõigi raskuste kiuste uskuma oma riigisse ja selle tulevikku?

Tahaksin veel kord tsiteerida president Konstantin Pätsi: „Muidugi oleme väike rahvas. Aga me oleme ometi rahvas, kes on tulnud välja suurtest sõdadest ja võitlustest, oleme loonud ja ehitanud üles oma riigi. Me oleme rahvas, kes on suutnud juba sajandite eest kõige suuremates raskustes hoida alal keele, rahvuse ja iseolemise. Oleme käinud läbi igasuguseist kitsikusist ja arendanud oma vaimset ning majanduslikku elu. Kas see ei peaks andma meile uhkust? Võime ütelda uhkusega, et Eesti on loodud eestlaste endi töö, vaeva ja vaimuga.“
Mida olekski mul eelöeldule lisada?

Meie riik vajab tänagi meie tugevaid käsi, tervet mõistust, edasipürgivat vaimu. Eesti riik vajab meid ja meie vajame oma riiki. Vastasel juhul kaoks Eesti riigi olemasolu mõte.
Kas me tunneme vastutust oma riigi ees? Kas me oleme oma riigi suhtes hoolivad või teeme talle oma vastutustundetult öeldud sõnadega ehk hoopis ülekohut? Lihtne on süüdistada riiki kõige eest, mis meie elus on halba. Ehk oleks ausam ja õigem teha vahet, mille eest vastutab kohalik võim, mille eest keskvalitsus või riigikogu – või äkki vaataks hoopis peeglisse?

Majanduslikult raskel ajal räägitakse palju rahast. Tõsi, enamasti räägitakse sellest, et raha ei jätku... Kuid siiski on palju asju, mida me saame teha ka siis, kui raha on vähe. Tänane olukord nõuab tulevikku suunatud otsuste tegemist. Kui praegusel hetkel on Järvamaal 35 000 elanikku ja iga aastaga jääb meid viiesaja võrra vähemaks, siis tuleb sellega arvestada uute objektide rajamisel või renoveerimisel, samuti ka koolivõrgu kujundamisel.

Kõik, mis toimub haridusvaldkonnas, on Eesti riigi tuleviku jaoks määrava tähtsusega. Olukorras, kus laste arvu vähenemine toob kaasa rasked otsused ja valusad lahendused, tuleb meil hoida silme ees peamist sihti – need lapsed, kes meile sünnivad, peavad saama parima hariduse, mida suudame pakkuda. Ükski sent ega kroon, mis kulutatakse hariduse andmiseks, ei ole liigselt kulutatud. Iga rahva vaimujõudu saab suurendada ainult läbi hariduse.

Raskete otsuste tegemisel peame kõike hoolikalt kaaluma, inimestega nõu pidama ja nende arvamusega arvestama. Otsuseid tuleb selgelt ja ühemõtteliselt põhjendada ning selgitada. Kui üht või teist asja ei suudeta rahapuudusel teha, siis tulebki seda ausalt tunnistada. Usun, et rahvas austab neid juhte, kes räägivad asjadest avatult ning oskavad tunnistada oma vigu, oskavad vajadusel ka vabandust paluda. Võltsoptimism ja tegelikkuse ilustamine ei ole kunagi olnud eesti rahvale omane.

Usaldus ei sünni üleöö, vaid nõuab igapäevast tööd selle nimel. Usaldus tuleb tundest, et teame, mis toimub, ja saame kaasa rääkida. Eesti rahvas on pidanud aastakümneid vaikima, oma mõtteid varjama, sest võimul oli soov kõik vaikseks keerata ja rääkida ainult ise. On täiesti mõistetav, et nüüd tahab igaüks oma mõtteid välja öelda, kõige kohta arvamust avaldada. See ongi kodanikuühiskonna puhul normaalne käitumisviis. Oma arvamuse avaldamine ei tohi aga muutuda üksteise solvamiseks, poriloopimiseks, võistlemiseks, kes suudab valusamalt salvata. Sõna abil saab palju halba teha. Sõnadega võib kaasinimese risti lüüa ja maha tallata. Sõnad taluvad valet ja laimu. Kas siis selle maa keel, mida ülistas luuletaja Kristjan Jaak Peterson, on loodud selleks, et seda relvana kasutada?

Igaühel meist lasub kohustus ja vastutus teha midagi oma riigi heaks, oma kodumaakonna ja koduvalla heaks, teha midagi selleks, et kõikidel inimestel oleks siin hea ja turvaline elada. Täna anname Järvamaa Vapimärgid Tuve Kärnerile ja Andres Müürsepale. Tuve Kärner on loonud palju materiaalseid väärtusi, nagu muuseumid ja vanatehnika varjupaik, samas korraldanud ka hulganisti huvitavaid üritusi. Kõige selle kõrval tõstaksin esile just tema oskust inimesi kaasata, luua nii-öelda kodukoha vaimu, mis innustab ja julgustab paljusid. Just seda on meil tänasel päeval kõige rohkem vaja.

Andres Müürsepp on aastaid juhtinud kõikide järvakate jaoks nii olulist asutust, nagu Järvamaa Haigla. Ta on teinud seda nii, et meie haiglas on kaasaegsed ravivõimalused ja tublid arstid. Lähiajal alustatakse uue hooldusraviosakonna ehitamist. Andres Müürsepp on suutnud õigel ajal teha õigeid otsuseid. 

Aastale tagasi vaadates meenuvad veel paljude järvakate säravad teod. Kaitseliidu Järva maleva mehed teevad endiselt mehetegusid erinevatel sõjalis-sportlikel jõukatsumistel. Oleme pöialt hoidnud meie oma spordipoistele ja -tüdrukutele – Jaak Maele, Ain-Alar Juhansonile, Tarmo Neemelole, Grit ja Grete Šadeikole. Liigutav olid näha Türi Muusikakooli õpetajat Ants Oidekivi juhatamas üldlaulupeol sadadest muusikutest koosnevat ühendorkestrit. Kirjanik Tõnu Õnnepalu pälvis hiljuti oma loomingulise tegevuse eest riigi kultuuripreemia ning Tammaare-nimelise kirjanduspreemia. Tõnu Õnnepalu, juurtelt Järvamaa mehi, on aidanud meil paremini näha ja mõista ning väärtustada oma kodumaakonda. Erakordne oli Paides sündinud maailmakuulsa helilooja Arvo Pärdi kingitus Paide Muusikakoolile.  

Austatud ettevõtjad, pöördun teie poole eraldi tänusõnadega. Olete viimastel aastatel pidanud tublisti pingutama ning kindlasti ka raskeid otsuseid vastu võtma. Keeruliste aegade kiuste olete suutnud konkurentsis püsida ja inimestele tööd pakkuda. Loodetavasti on teil täna rohkem võimalusi kui eile, et oma teed edasi käia või ka uusi teeotsi leida. See nõuab aega ja vaeva, ent targalt tegutsedes on võimalik  edasi minna.

Rääkides meie Järvamaa tublidest ettevõtlikest inimestest, soovin, et meis kõigis oleks rohkem soojust, üksteise märkamist ja mõistmist. Tehkem lähedastega koos asju, mis võtavad vähe, kuid annavad palju. Ainult koos, ainult üksteist usaldades suudame seljatada oma kõige suuremad vaenlased – umbusalduse, kurjuse, tigeduse. Ja selleks on meil vaja vaid sooja südant ja selget mõistust. Täna, homme, iga päev. Parimad päevad on alles ees!

Täna tähistame oma riigi sünnipäeva. Sünd tähendab alati millegi uue algust, millegi uue loomist. Sünd tähendab ka uue elu algust, uut ilmakodanikku, uut Eesti elu edasiviijat. Looduse poolt on nii seatud, et elu andjaks on ema. Ema – see tähendab headust, turvalisust, südamesoojust, armastust, aga ka unetuid öid, muret, vastutust, kohustusi. Emaks olemine on suur töö.

Austatud daamid ja härrad!

Mul on täna ääretult austav ülesanne, mille andis mulle Naiskodukaitse Järva Ringkonna juhatus: kuulutada meie riigi sünnipäeva eelõhtul välja konkurss Järvamaa Aasta Ema 2010. Aasta ema valime teie ettepanekul maikuus vahetult enne emadepäeva, et tunnustada ja väärtustada emaks olemist. Loodan, et sellest kujuneb Järvamaa traditsioon paljudeks aastateks.

Lõpetan Uno Mereste sõnadega:
„Kaugeltki iga päev ei alga uus ajastu. Aga igasse päeva tuleb suhtuda nii, nagu oleks just see uue ajastu esimene päev. Selleta ei lõpe midagi vana ega alga midagi uut, ei suures ega väikeses, isiklikuski mastaabis.“

Soovin veel kord kõigile õnne Eesti Vabariigi aastapäeval!

Laupäev, 13. veebruar 2010

Väätsa prügila laiendab jäätmete taaskasutamist


Eilne külaskäik Väätsa prügilasse pakkus uut informatsiooni ja mõtlemisainet. Prügila käitleb praegu ca 24-25 tuhat tonni jäätmeid aastas. Viimase aja sellealased otsused, nende hulgas 2008. aastal vastu võetud uus Riiklik Jäätmekava ning jaanuaris  2009 Eesti Energia poolt tehtud  otsus jäätmepõletustehase rajamiseks, mis kava kohaselt peaks tarbima ca 200 000 tonni segaolmejäätmeid aastas, on tekitanud selles valdkonnas täiesti uue olukorra. Tekib ju Eestis segajäätmeid aastas ca 300 000 tonni.  Viiest nn europrügilast on Väätsa aga kõige väiksem.

Mõistetav on, et prügila senine äriplaan uues olukorras täies ulatuses enam ei tööta ja Järvamaa kümnele omavalitsusele kuuluv äriühing otsib lisaks uusi väljakutseid. Eelkõige on need seotud jäätmete taaskasutusega. Üheks viimaseks ettevõtmiseks on plastitöötlemisfirma Väätsa Plast käivitamine, mis toorainena tarbib eelkõige segaolmejäätmete hulgast saadavat plasti. Hoone on püsti, kommunikatsioonid rajatud ja osa seadmetest samuti paigaldatud. Väätsa Plasti toodang  on tulevikus omakorda tooraineks Mäos hiljuti käivitatud osaühing Rexest Grupp plastitehasele, kus jääkplastist toodetakse üldehituses kasutatavaid plaate ja talasid. Vaatasime koos Väätsa Prügila juhi Aivar Lõhmusega Väätsa Plasti hoone ning lähiajal külastame koos ka Mäos asuvat tehast.

Väätsa Prügila tähistab sügisel 10. sünnipäeva. Lisaks oma põhitegevusele on prügila täitnud väga olulist rolli järvakate keskkonnateadlikkuse kujundamisel. Üheks osaks sellest töös on olnud vanapaberi kogumise kampaaniate korraldamine. Leppisime ka täna kokku, et maavalitsus paneb välja ühe auhinna kampaania „Vanapaber 2010“ tublimatele.
Ilmselgelt vajab jäätmekäitluses lähiajal tekkiv olukord analüüsi kõikidel tasanditel.

Esmaspäev, 8. veebruar 2010

Tervitus Järvamaa Kutsehariduskeskuse lõpetajatele 6.veebruaril 2010 Paide Kultuurikeskuses

Head lõpetajad, austatud vanemad, õpetajad ja külalised

Ülikoolilõpetaja ulatas diplomi isale ja ütles: „ Ma lõpetasin õigusteaduskonna, et sulle ja emale heameelt teha. Nüüd kavatsen ma hakata tuletõrjujaks, nagu olen öelnud sestsaadik, kui olin kuueaastane“
(Gene Brown) Ameerika haridustegelane
Selles mõttes on öeldud väga palju. Millise ajani õpin ja teen ma midagi kellegi teise jaoks, kellegi teise unistuste täitmiseks. Millisel hetkel hakkan teostama omi tahtmisi, unistusi ja mõtteid.
Täna seisate, head lõpetajad, ristteel: üks käidud tee jääb seljataha. Millist teed valida edasiseks? Valikud antud ajahetkel pole kerged ja neid valikuid mõjutab kahtlemata majanduslik hetkeseis. Neil, kellel on olemas töökoht, kuhu minna õpitut rakendama, on kahtlemata vedanud. See tee on hetkel sirge ja kindel. Kuid ka sellel teel võivad ees oodata üllatused: kurvid ja käänakud, tõusud ja langused.
Teine tee on hakata end pakkuma tööturul, sellel teel soovin kannatlikkust ja järjepanu. Vastu tuleb võtta ehk mitte just unistuste koht ja mitte just soovitud palganumber. Kuid nagu ütleb meie vanasõna: „Töö ei riku meest“ (mees võib töö rikkuda).
Ja kolmas tee on minna uuesti õppima. Kasutada seda aega juba omandatud kutse täiendamiseks või valida hoopis midagi muud. Mida laiapõhjalisemad on teie teadmised ja oskused, seda kindlamalt te end edaspidi tööjõuturul tunnete.
Teil kõigil on oma tulevik ees. Mind huvitaks väga, missugune on teie tee, teie lootuste spekter viie või kümne aasta pärast, viieteistkümne aasta pärast. Kui paljud teist on oma erialale truuks jäänud? Kui paljud teist on oma eriala kasutanud hüppelauana, et maanduda oma unistuste järgmisel astmel. Aga teadke seda, et Eesti vajab kõige rohkem värsket nooruslikku mõtlemist, lahendusi, mida varem pole olnud, lahendusi, mida meie noor riik otsib ja vajab vaadates tulevikku. Teadke seda, et juba kümne-viieteistkümne aasta pärast on iga kätepaar meie tööjõuturul nõutud. Rahvas vananeb, ja teil tuleb neid hakata ülal pidama. Teil, head noored, lasub hoopis suurem vastutus ühiskonna ees, kui meil, kes me hetkel tööjõuturul oleme.
Tahan teile soovida tänase lävepaku üleastumisel ennekõike elurõõmu ja kui tuleb raskusi, ärge kunagi arvake, et need raskused on teile ette veeretatud kiuslike, kurjade või nürimeelsete inimeste poolt. Neid on ka muidugi maailmas, aga teist maailma meil teile pakkuda ei ole. Just see karm ja raske maailm, millesse te nüüd astute, on kaunis ja lootusrikas maailm ja Eesti on see pind, millel te edasi lähete - ma loodan tarmukalt, enesekindlalt, vahel ehk kahtlevalt, ennekõike aga ausalt.
Kuni me elame, seni me õppimisest ei pääse. Õnnitlen teid, head lõpetajad!

Kolmapäev, 3. veebruar 2010

Tartu rahu 90!


Eile tähistati üle Eesti Tartu rahulepingu 90. aastapäeva. Üleriigilise kajastuse said enamalt jaolt Tallinnas ja Tartus toimunu. Kuid seda kõigi meie jaoks olulist sündmust tähistati ka väga paljudes valdades. Ise käisin ma Järva-Jaanis. Südantsoojendav oli näha, et osalejad olid nii lasteaialapsed kui eakad. Just nii algab kodaniku kasvatamine ja oma riigi tunnetamine. Alustati hümni laulmisega ja lõpetati lillede asetamisega Vabadussõjas langenute mälestussambale. Sinna vahele mahtusid nii kõned kui ka laste ja noorte etteasted. 


Tänan veelkord kõiki korraldajaid!  

 


Teisipäev, 2. veebruar 2010

Järvamaal hakatakse valima aasta ema

Eelmise nädala teisipäeval kohtusin Naiskodukaitse Järva ringkonna juhatuse liikmetega. Kohtumise eesmärgiks oli läbi arutada konkursi  "Järvamaa aasta ema" statuut. Mul on äärmiselt hea meel, et meie naiskodukaitse liikmed sellise ettepaneku tegid. Järvamaal on väga palju tublisid emasid, kellest eeskuju võtta ja kellelt õppida. Paljudes maakondades on taolist ettevõtmist aastaid juba tehtud. Leppisime kokku, et vabariigi aastapäeval kuulutame konkursi välja ning järgmisel kokkusaamisel arutame juba tiitli väljaandmisega seotud tegevusi.

Kolmapäeval kohtusin SA Põhja-Eesti Turism juhatuse esimehe Varri Väliga. Sihtasutus on asutatud viie Põhja-Eesti maakonna omavalitsusliitude poolt ja selle rahastamisel on osalenud ka maavalitsused. Rahalist toetust ootab sihtasutus ka tänavu. Paraku on selle otsuse tegemine seekord raskem, sest 2009. aasta tegevuskava jäi täitmata ja organisatsiooni tegevusega ei olda rahul. Käesolevaks aastaks kavandatud turundusprojekt ei ole veel sihtasutuse nõukogu poolt heakskiitu saanud. Tegin ettepanku, et peale nõukogu koosolekut kohtub Varri Väli viie Põhja-Eesti maavanemaga. Arvestades nõukogu seisukohaga ja maavanemate arutelu tulemusega, teeme otsuse organisatsiooni rahastamise osas.   

Neljapäeval toimunud SA Koeru Hooldekeskuse nõukogu koosolekul arutasime juba konkreetsemalt hooldekeskuse remondi jätkamist. Otsustasime, et maavanem taotleb luba laenu võtmiseks Vabariigi Valitsuselt. Seoses uue riigivara seadusega peab maavanem asutajaõiguste teostamise sihtasutuses kolme kuu jooksul Siseministeeriumile üle andma. Siseministeerium ei ole veel otsustanud, mida hooldekeskusega tehakse. Võimalusi on mitmeid. Otsustasime, et tegutseme praegu selle nimel, et keskus võimalikult kiiresti lõplikult renoveerida. Selle tulemusel paranevad oluliselt hooldekeskuse klientide elu- ja olmetingimused.