Tervitus aineolümpiaadide võitjatele, huvitegevuse tublimatele ja nende juhendajatele

Maavanema ja omavalitsuste liidu juhatuse esimehe vastuvõtul Türi Kultuurimajas 29. mail 2013

On rõõm taas kord kohtuda teiega, head olümpiaadivõitjad ja huvitegevuse tublimad. Olete selle õppeaasta jooksul, mis kohe mööda saab, teinud tublisti tööd, saavutanud häid tulemusi erinevatel aineolümpiaadidel, võistlustel ja konkurssidel. Olete vaeva näinud, ehk vahel meelt heitnud ning tahtnud käega lüüa ja alla anda, aga nagu öeldakse, ega rõõmgi tulemata jää. Võib-olla olete vahel saavutanud ka võidu iseenese üle, mis on veel magusam võit.

Täna on Türi kultuurimajja kutsutud maakonna aineolümpiaadide võitjad, õpilasvõistlustel ja huvitegevuses vabariigi piires silmapaistvamaid tulemusi saavutanud õpilased ning juhendajad.

Maakonna kõige tähtsamaks mõõduvõtmiseks peame Tartu Ülikooli teaduskooli korraldatud aineolümpiaade. Ühtsetel alustel korraldatud konkurssidel saame aimu sellest, milline on meie positsioon üleriigilises võrdluses, millised on meie tugevused ja nõrkused. Ei maksa karta rinda pista Tartu või Tallinna ülikooli koostatud olümpiaadiülesannetega – siin on meie tõehetk. Maakonnas kohapeal koostatud ülesannetega olümpiaad annab küll positiivse elamuse osalejale, kuid samas kaob ära võrdlusvõimalus teiste maakondadega ning mõnigi andekas õpilane ei saa oma võimekust täies ulatuses näidata. Anname õpilastele selle võimaluse  ning me võime positiivselt üllatuda.

Usun, et visa ja sihikindel töö annab tulemusi, kuid see nõuab ka õpetajalt suurt pühendumist, oskust motiveerida õppurit, et ta oleks valmis rohkem pingutama, kui kooli õppekava nõudmised ette näevad. Olümpiaadil ei saavuta edu üksnes klassiruumis omandatud teadmisi näidates.

Andekus ei võrdsustu kõrgemate vaimsete või erivõimetega, vaid siia lisanduvad ka loomingulisuses ja tugev motivatsioon. Just siin on õpetajatel ja teistel täiskasvanutel võimalik oma abi ja tuge pakkudes andeka lapse arengule kaasa aidata. Õpetaja, kelle silmad säravad oma ainet õpetades, suudab panna särama ka lapse silmad. Sellised õpetajad on näiteks Elbe Metsatalu Paide Gümnaasiumist ja Maie Paap Aravete Keskkoolist, kes suutsid viia õpilased tippu mitmes õppeaines ning andsid endast palju rohkem, kui neilt nõutakse.

Suurt rõõmu valmistab väikese Imavere Põhikooli 7. kl õpilane Kadri Jürissaar, kes suutis olla parim viiel olümpiaadil. See näitab, et meil on andekaid lapsi ja õpetajad on tema ande üles leidnud ning seda arendanud. Kindlasti leiab Imavere kool võimalusi Kadri arengu soodustamiseks ning me  kuuleme tema silmapaistvatest saavutustest edaspidigi.

Huvihariduse valdkonnas tahan esile tõsta Türi Muusikakooli õpilaste saavutusi vabariiklikel konkurssidel. Kindlasti on igal aastal instrumentalistide võistlustel saavutatavad auhinnalised kohad saavutatud tänu kõrgetele eesmärkidele, nõudlikkusele ja sihikindlale tööle.

On hea, kui inimesel on eesmärk, mille poole püüelda. Praegu olete teie, õpilased, veel selles eas, mil alles otsite õiget teed, seepärast võtke vastu erinevaid võimalusi – see teeb teid rikkamaks.

Nüüd ootab teid ees kosutav puhkus – koguge jõudu ja tundke rõõmu Eestimaa suvest. Andke ajule puhkust ja kehale tegevust.

Paljudega teist, head õpilased ja õpetajad, kohtume aasta pärast jälle.

Ilusat suve!

Vaata pilte sündmusest Järvamaa – Eesti Südamaa lehel Facebookis!

Loodan, et Järvamaal pole paika, kus kultuuripärand jääks vaikivaks varakambriks

Tervitus Koigi valla kultuuripärandi aasta tähistamisel Päinurmes 23.mail 2013.

Iga koht ja paik on eriline. Mis teeb selle paiga eriliseks? Ehk on siin kaitse all kivikalme, mälestusmärk mõnele Eesti mehele, kes oma riigi jaoks palju korda saatnud, omanäolise arhitektuuriga mõisahoone või uusehitis, imekaunis järvesilm või hoopis tore ja lahke vaarmemm või –taat, kelle mällu on talletunud aegade pikku kümned ja sajad sündmused, mis teinud selle koha  omanäoliseks.

Teadmine, et ollakse paigaga seotud, tuleb läbi sündmuste  saadud  kogemustest. Kogemused on ühes paigas elanud inimestel sarnased ja see annabki paigale kollektiivse mälu. Seda mälu me pärandame tahes ehk tahtmata oma lastele ja lastelastele. See liidab meid; seeläbi hoiame ühte.

Me kõik peame parimaks oma kodupaika - oma küla, oma linna, oma valda, oma kihelkonda ja kindlasti oma riiki. Eesti kultuuripärand on tugevate paikkondlike iseärasustega- meie väikeses Eestis on mitmed erinevad kultuuriruumid. Meil on erinevad tavad ja uskumused, erinevad pühapaigad ja lauluviisid, erinevad kindakirjad ja keelemurded.

Eks küsi me kohtumistel tihti teiselt inimeselt: "Kust sa pärit oled"? Eks tunta rõõmu kohtumisest inimesega, kes on sündinud  samas paigas, kus me ise. Tunneme koheselt  ühtekuuluvus- ja kindlustunnet.

2013 aasta on kuulutatud Kultuuripärandi aastaks. Aasta moto on "Pärijata pole pärandit!"

Kultuuripärandi aasta on jõudnud poolele teele. Igal kuul on Järvamaal pärandiaasta keskmes üks omavalitsus. Maakonnas on tähistatud teema- aastat Väätsa , Kareda , Imavere ja Paide vallas ning Paide linnas. Käes on kaunis maikuu ja Koigi valla kuu. Koigi valla pärandiaasta tähistamise päev kannab mõtlemapanevat nime: Kodus loodud pärimus - kas vaikiv varakamber või elav kultuuripärand?  Loodan, et Järvamaal pole paika,  kus kultuuripärand jääks vaikivaks varakambriks. Loodan, et Järvamaal säilitavad inimesed oma traditsioone ja pärandavad neid põlvest põlve edasi. Loodan, et meie lapsed saavad teadmise, et nende kodupaik on väga eriline paik ja nad tahavad olla selle paigaga seotud.

Vaata pilte sündmusest Järvamaa –Eesti südamaa lehele Facebookis 

Emadepäeva kontsert Türi Kultuurimajas 10.mail 2013 (video)

Emadepäeva kontserdil 10.mail Türi Kultuurimajas

Kes kuulab sinu muresid

kui tõesti murtud oled?

Kes nutu naeruks muudab sul

kui maailm hall ja kole?

Kes siiski sulle annab kõik,

kui endalgi ei ole?

Kellega nii lõbus on

ükskõik, mis käsil poleks?

Tal särgid niisked pisaraist

kus vahel nuuksud sa.

Ta mõtleb sulle päeval-ööl

sind eal ei unusta

Ta paitab hellalt sinu pead

kui tahad magada

Kui ükskord läinud oled sa

ta ikka sinuga….

Ema. Jah ema on see naine meie kõigi elus, kes on kui vundament, mis hoiab koos maja. Hoiab koos igaühe eraldi ning terve pere korraga.

Taas on kätte jõudnud emadepäev ning me ülistame emasid, kirjutades neile luuletusi, pidades kauneid kõnesid ning viies emadele lilli -kingitusi. Olen selle poolt, et emasid tuleb tunnustada ning emadepäev on kahtlemata kaunis püha, kuid siiski – kas üks päev aastas ei ole selleks liiga vähe?

Ema on oma laste ja perekonna jaoks olemas alati. Usun, et paljude jaoks on just ema see inimene, kellele võib helistada kell neli öösel, et muret kurta või nõu küsida. Ema on sageli see, kes kuulab, annab nõu, toetab, tunnustab, ja kui vaja, siis mõistab ka hukka.

Noored emad ei räägi asjata, et pärast lapse sündi muutub nende elu hoopis teistsuguseks. Enam ei ole elu keskmeks mitte tema ise, vaid see väike olevus, kes sõltub esialgu palju, hiljem natuke vähem temast, emast. Me pühendame kogu oma vaba aja ning energia oma laste kasvatamisse, proovides neid õpetada ja juhendada nii, et nad elus võimalikult hästi hakkama saaksid. Kas nad seda ka vajavad ja meid kuulda võtavad? Muretsemine, pabistamine, närveerimine jääb, olgu laps juba kui suur tahes.

Kuna ema rõõmud ja mured on lakkamatud - laps jääb ju alati lapseks -, siis leian, et selle pideva töö eest on natuke vähe öelda tänusõnu vaid ühel päeval aastas. Kui lilled on oodatud, siis on nad küll toredad, kuid mitte üllatus. Kui lilled on aga ootamatu kingitus, siis valmistavad nad tunduvalt rohkem rõõmu ja üllatust. Ütelgem oma emadele aitäh rohkem kui ainult tänasel päeval. Peatu, kui näed teepervel ilusaid lilli ja korja need oma emale. Osta see kaunis ehe, kui esimese inimesena neid vaadates meenus su ema. Küpseta kaasa kook, kui emale külla lähed, selle asemel, et see kaasa haarata poest. Või tee talle pai, nagu tema teeb sulle. Anna, selle asemel, et ainult saada. Näidakem emadele igapäevaselt, kui väga me neid armastame, kui tänulikud oleme neile tehtud töö, naerdud naerude ja nutetud pisarate eest. Lihtne on mitte märgata valminud toitu, kaetud lauda või pestud riideid, sest need on ju igapäevased tegevused. Aga kõik need võtavad aega, pühendumist, energiat. Kõiki neid asju teeb ema millegi arvelt, tavaliselt just enda arvelt!

Paljud asjad siin elus on püsivad ja jäävad. Ema tundub millegipärast ühena neist. Ema on ju alati olnud, seisnud kaljuna me kõrval ning valvanud me seljatagust. Kuidas on see võimalik, et ühel päeval ema enam pole? See ei tulegi paljudele mõttesse ning seepärast ei osata sageli hinnata asju enne, kui need kadunud on. Parandame selle vea, kui see veel võimalik on. Hindame, austame ja hoiame  oma emasid . Ütleme aitäh, kuid vähe on teha seda aastas korra, emadepäeval. Teeme seda sagedamini, oleme tänulikud ja õnnelikud.

See aga ei tähenda, et tänusõnu ei võiks öelda  täna, emadepäeval. Sest kuigi lilled ja ilusad sõnad on tänasel päeval natuke isegi oodatud ega mõju üllatusena, on nende ärajäämine täna eriti valus ja hinge kriipiv. Sestap ütlengi omalt poolt südamlikud tänud ning õnnesoovid kõikidele emadele just selle eest, et nad on sellised, kes nad on. Pole vaja teeselda, pole vaja näidelda ega kanda maske, emasid armastatakse nende lihtsuses ja aususes, puhtuses ning siiruses.

Aitäh, emad!

Pildid sündmusest Järvamaa - Eesti südamaa lehel Facebookis