Pühapäev, 1. september 2013

1. septembrit võib julgesti pidada rahvuslikuks suurpäevaks



Koos punavate pihlade, valmivate õunte ja äralennuks valmistuvate linnuparvedega jõudis kätte ka uus kooliaasta. Kellele esimene, kellele järjekordne, kuid uus ja kordumatu igaühele.

1. septembrit võib julgesti pidada rahvuslikuks suurpäevaks. Teadmiste päeva ärev pidulikkus ulatub kooliseinte vahelt kaugemale, puudutades suuremal või vähemal määral kogu ühiskonda. Keegi meenutab heldimusega oma esimest koolipäeva, esimest õpetajat, esimest aabitsat, keegi seab uusi plaane ja annab iseendale lubadusi – mis küll peagi ununevad –, keegi ootab pikisilmi kohtumist kooli- või töökaaslastega, et põnevaid  suvemälestusi jagada.

Uus algus annab võimalusi ja paneb kohustusi kõikidele õppijatele – nii neile, kes koolipingis istuvad kui ka neile, kes tahvli ees seisavad. Õpetajagi on igavene õppur, sest teisiti lihtsalt ei saa. Ühelegi õpetajale ei ulatata kutset koos ülikoolidiplomiga, õpetajaks saadakse ikka tegelikus koolikeskkonnas, reaalse õppimise ja õpetamise käigus. Ja seejuures on iga pedagoogi kõige suuremateks mentoriteks mitte kolleegid ega direktor, vaid tema õpilased.
Head õpetajad! Olge valmis õppima! Võtke avatud meeltega vastu kõik väärtuslikud õppetunnid, mis pedagoogitöö teile pakub. Igast kogemusest on midagi õppida. Pedagoogitöö on kunst, kõiki selle kunsti saladusi ei ole võimalik omandada, selle poole saab vaid püüelda. Ja alati tasub meeles pidada, et mida paremad on suhted õpetaja ja õpilase vahel ning mida parem on õpilase suhtumine kooli, seda paremad on õpitulemused. Hea õpetaja tõstab õpilase eneseusku.

Uue õppeaasta eel ütleme tere tulemast meie maakonna koolidesse-lasteaedadesse tööle asunud uutele pedagoogidele, keda on koos koolijuhtidega 15. Soovime, et teid ootaksid ees viljakad tööaastad Järvamaa hariduspõllul!

Järvamaa seitsmes gümnaasiumis-keskkoolis ning 13 põhikoolis alustab praegustel andmetel 2013/2014. õppeaastat 3388 õpilast, mullusega võrreldes 108 õpilast vähem. 1. klassis alustab õpinguid 307 pisipoissi ja -tüdrukut, mis on ühe võrra rohkem kui eelmisel õppeaastal.

Maakonna suurimad koolid on Paide Gümnaasium 555 õpilase, Paide Ühisgümnaasium 553 ja Türi Põhikool 534 õpilasega, väikseimad Kabala Kool-Lasteaed 16, Paide Valla Lasteaed-Kool 25 ja Peetri  Kool 38 õpilasega. Hariduslike erivajadustega lapsed õpivad Päinurme Internaatkoolis ja Türi Toimetulekukoolis.

Eesti on tugev ainult siis, kui kõikidel lastel kooli asukohast hoolimata on võrdsed võimalused head haridust saada. Hea haridus annab paremad võimalused kiiresti muutuvas maailmas hakkama saada. Ei tohi minutitki maha jääda, pigem tuleb pool minutit ees käia. Oleme jätkuvalt seda meelt, et praegusel hetkel on meie peatähelepanu all tugev põhikool. Riigil ja kohalikul omavalitsusel tuleb üheskoos seista põhikooli tugevdamise eest – hea põhiharidus võimalikult kodulähedasest koolist on üheks Eesti riigi jätkusuutlikkuse nurgakiviks.

Kooli ja lasteaia ülesanne on kujundada laste väärtushoiakuid ja -hinnanguid. Väärtustest lähtudes teeb iga inimene, nii väike kui ka suur, oma valikud. Kaasaegses maailmas on muutumas üha olulisemaks küsimuseks turvalisus, sealhulgas ka turvalisus õppeasutuses. Rõõm on tõdeda, et meie maakonna haridusasutused tähtsustavad vaimse ja füüsilise õpikeskkonna turvalisust. Mitmed lasteaiad on liitunud projektiga „Kiusamisest vaba lasteaed“, Paide üldhariduskoolid osalevad 2013/2014. õa samalaadsetes pilootprojektides. Üheskoos saame pakkuda meie lastele suuremat turvatunnet, saame muuta lasteaia või kooli kohaks, kus lapsed end hästi tunnevad.

Eesti riik ja rahvas on Euroopas üks väikesematest, seepärast on meil kohustus saada suureks vaimult –  see saab teoks ainult läbi hariduse ja harituse. Kui me võtame omaks hoiakud, et kool on alles harituks saamise algus ning õppida ja areneda tuleb läbi kogu elu, alles siis muutume aegamööda haritud rahvaks ja haritud rahvas ei ole mitte kunagi väikerahvas. Haritud rahvas suudab ennast maksma panna, oma riiki, keelt ja kultuuri kaitsta.
Head õpetajad! Seda eesmärki silmas pidades võiksite teha klassipäevikusse 2013/2014. õa esimese sissekande.

Kallid õppurid, väikesed ja suured! Nüüd tuleb tasapisi suvest sügisesse jõuda, sest algamas on  tõsine töö. Töö, mille juured võivad olla mõrud, kuid mille viljad on lõppkokkuvõttes magusad. Toogu uus õppeaasta teile rohkesti rõõmu ja enesega rahulolu. Olge aktiivsed õppijad, tundke huvi kõige vastu, mis teid ümbritseb. Esitage õpetajale küsimusi, sest küsimustele vastuste leidmine ongi õppimine.

Head lapsevanemad! Teiegi jaoks algab uus õppeaasta. Teadke, et teie laps ootab teie tuge ja abi isegi siis, kui ta on jõudnud juba gümnaasiumisse. Tundke huvi, kuidas lapsel koolipäev möödus, mis teda rõõmustas või kurvastas – sellega suurendate lapses turvatunnet. Püüdke omapoolse kasvatusega toetada kooli püüdlusi laste väärtushoiakute kujundamisel. Hoidke end kooli ligi.

Head õppeaastat kõigile!

Esmaspäev, 24. juuni 2013

Kaitseliidu Järva Malev on meie kodanikuühiskonna lipulaev


Kõne Võidupüha tähistamisel Türil 23. juunil 2013

Austatud kaitseliitlased, kaitseväelased, naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred! Austatud külalised!

Täna 94 aastat tagasi saavutas Eesti rahvavägi Võnnu lahingus võidu, mis aitas kindlustada meie iseseisvust ja vabadust. Selle päeva mälestuseks tähistame üht Eesti riigi kõige olulisemat tähtpäeva – Võidupüha.  Tunneme uhkust oma esiisade vapruse üle ja mälestame neid, kes on meie riigi iseseisvuse eest võideldes andnud oma elu.  Kuid mõtleme ka nendele, kes täna meie kaitsevõimet kannavad. Järvamaal on selleks eelkõige Kaitseliidu Järva Malev. Kaitseminister Urmas Reinsalu on öelnud." Kaitseliidu liikmed on inimesed, kes on valmis vabatahtlikult, relv käes, oma riigi eest võitlema. Sellest suuremat heidutust on raske leida, sest kodaniku isiklik veendumus oma riiki kaitsta on riigi turvalisuse parim garantii. See on ka põhjus, miks kaitseliidust võiks saada Eesti kodanikuühiskonna lipulaev."
Meie võime kindlalt öelda, et Kaitseliidu Järva malev koos oma eriorganisatsioonidega on kõige suurem ja organiseeritum vabatahtlik ühendus Järvamaal, meie kodanikuühiskonna lipulaev!

Kaitseliidule on käesolev aasta alanud muutusterohkelt. Aasta alguses sai valitsuse heakskiidu riigikaitse arengukava, mis tegi kaitseliidust territoriaalkaitse peamise vastutaja. Kehtima hakkas uus kaitseliidu seadus. Oma hiljutisel külaskäigul Järvamaale tunnustas Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili Järva maleva tegevust ja Järvamaal toimivat kaitseliidu, teiste jõustruktuuride, omavalitsuste ja maavalitsuse head koostööd. Tänan kõiki, kes sellesse koostöösse on oma panuse andnud. Eesseisval ajal peame seda koostööd veelgi süvendama, sest kaitseliidule pandud uued ülesande nõuavad seda. Selles koostöös on ülioluline hoida Järvamaa ühtsust ja tugevat kogukonnatunnet, sest just kodust ja kogukonnast algab kaitsetahe.

Kaitseliitlaste kõrval seisvad täna rivis meie naiskodukaitsjad, kelle ettevõtlikkust ja tegutsemislusti on Järvamaal märgata väga paljudes valdkondades. Tahan eelkõige tunnustada teid selle eest, et olete võtnud oma südameasjaks tegelemise noortega. See panus, mida te annate vabatahtlike noortejuhtidena, on imetlust väärt.  Oma töös maavanemana olen ikka ja jälle saanud veenduda selles, et Kaitseliidus ja Naiskodukaitses on erakordselt vahvad inimesed, kes hoolivad kodust ja isamaast, hoolivad Järvamaast.

Hea meel on tõdeda, et Noorte Kotkaste organisatsiooni on Järvamaal sobivas vanuses poistest kaasatud 15%. Enamuses piirkondades on see näitaja 5%.  See tõestab seda, et organisatsioon on jõuline ja tegevus kaasahaarav. Tänan noorkotkaste juhte, et tegelete just selles vanuses poistega, sest on just nemad tõenäoliselt  tulevased kaitseliitlased.

Vaieldamatult annavad suure panuse kodumaakonna turvalisuse tagamisel meie politsei-ja päästetöötajad. Tänan teid toimiva koostöövõrgustiku loomise ja hoidmise eest. Hästi väljendub selle sisu ja olemus noortele mõeldud ohutuslaagri „Kaitse end ja aita teist" korraldamisel. Teete seda koos paljude koostööpartnerite ja organisatsioonidega, andes laagris olulisi teadmisi noortele, aga lihvides ka koostööoskusi, mis on hindamatu väärtusega nii igapäevases elus kui võimalike ohuolukordade puhul.

Tänasel Maakaitsepäeval osalevad Staabi-ja sidepataljoni esindajad, keda seob Järvamaa ja Türiga ajalooline side. Staabi-ja sidepataljon on ainuke Eesti kaitseväe väeosa, kelle ajalooline, Järvamaa rahva poolt annetatud lipp, on säilinud ja seda tänu tublile Türi naisele  Lydia Mägile, kes hoidis lippu läbi okupatsiooniaastate. Hiljuti oli mul võimalus veenduda, et pataljon austab oma lipuhoidja mälestust,  kui väeosa kaplan ja ajateenijad käisid korrastamas tema hauda Türil Kõrgessaare kalmistul. Täna olete te järvakatega ühises rivis oma uue lipu all, mille on samuti valmistanud Järvamaa käsitöömeistrid. Suur tänu teile, et hoiate meie ajaloolisi sidemeid.

Täna tunnustasime taas maakonna kaunite kodude omanikke. Neid inimesi, kes on hoole ja armastusega rajanud oma kodu Järvamaale. Aitäh teile, et hoolite oma kodust ja kodumaakonnast.  Eesti korda tegemine on ka Eesti kaitsmine. Eesti on meie kõigi kodu ja iga kodu on omakorda osake Eestit. Ja seda kodu peame kaitsma. Eile, täna, homme.

Mõne hetke pärast saabub meie ette Vabariigi Presidendi läkitatud Võidutuli. Seekordsed tuletoojad on valitud nende hulgast, kes on alustanud oma tegevust Kodutütarde ja Noorte Kotkaste organisatsioonis ning  on täna aktiivsed Naiskodukaitse ja Kaitseliidu liikmed. Järvamaale toovad tule Kirsika Ilmjärv ja Raul Reiska. 

Kirsika Ilmjärvon alustanud oma tegevust kodutütrena, kasvanud noortejuhiks ja väga aktiivseks naiskodukaitsjaks. Tänaseks on ta Kodutütarde ringkonnavanema abi ja Naiskodukaitse Järva ringkonna aseesinaine. Ta on valitud ka 2012. aastal Järva ringkonna aasta naiskodukaitsjaks. Kirsika töötab Koeru Keskkoolis huvijuhina.

Raul Reiskaalustas Kaitseliidus tegevust noorkotkana 1994. aastal. 1996.-1999. aastani oli ta Noorte Kotkaste Türi rühma pealik ja 1999.-2000. aastani Noorte Kotkaste Järva maleva pealiku abi. Kaitseliidu liikmena on ta lõpetanud noorem- ja vanemallohvitseride kursuse. Ta on siiani abiks noorkotkaste tegemistel ja osaleb  aktiivselt Kaitseliidu töös.

Kallid noored!  Meie tuletoojad on teile heaks eeskujuks!

Austatud järvamaalased ja külalised!

Tänasel jaanilaupäeval süttivad Vabariigi Presidendi poolt maakondadesse läkitatud võidutulest Järvamaal jaanilõkked. Meenutagu need meile omariikluse algust, ajaloolist võitu, milleta poleks olnud vabadust ega iseseisvat Eesti riiki. Oleme tänasel võidupühal ja jaaniõhtul koos, et tunda rõõmu lihtsatest asjadest - oma lastest, lastelastest, perest, lähedastest ja sõpradest. Aga ka oma riigist, mille kaitsmisel oli 23. juunil saavutatud võit olulise tähtsusega. Seda võitu peame üheskoos hoidma ja kaitsma.

Head võidupüha ja ilusat jaaniõhtut kõigile!
Pildid Võidupüha tähistamisest Türil Järvamaa – Eesti südamaa lehel Facebookis:




Teie tööst muutub kaunimaks nii Järvamaa kui kogu Eesti


Kaunite kodude omanike tunnustamisel Võidupühal Türil 23. juunil 2013

Austatud Järvamaa kaunite kodude omanikud, külalised

1997. aasta emadepäeval kuulutas Vabariigi President Lennart Meri Estonias välja Eesti kodukaunistamise aasta järgmiste sõnadega: „Mu kallid Eesti emad! Asuge koos isadega, koos oma tütarde ja poegadega korraldama meie eesti kodu. Tehkem kodud puhtaks ja kauniks nii seesmiselt kui väliselt. See on kõige lihtsam ja jõukohasem viis muuta kaunimaks, puhtamaks, rikkamaks ja tugevamaks kogu Eesti."

1997.  aastast alates tunnustatakse Eesti kauneimaid kodusid igal aastal. Enam kui kümme aastat oleme maakonna kauneid kodusid tunnustanud just Järvamaa maakaitsepäeval, sest Eesti on meie kõigi kodu ja iga kodu on omakorda osake Eestit. Hoolides ja kaitstes oma kodu, hoolime ja kaitseme ka oma kodumaad. Ja seda nii eile, täna kui ka homme.

Kui palju tööd ja hoolt nõuab igapäevaselt oma kodu korras hoidmine, teate just teie, kaunite kodude rajajad, kõige paremini. Kuid tean, et teete seda südamega nii enda, oma pere kui ka lähedaste jaoks. Et oleks koht, kus olla või kuhu tulla,  tundmaks end hubaselt ja mõnusalt. Teie  tööst muutub kaunimaks nii Järvamaa kui kogu Eesti.
 Aitäh teile, et hoolite oma kodust ja kodumaakonnast! 

Pildid Võidupüha tähistamisest Türil Järvamaa – Eesti südamaa lehel Facebookis:






Vabadussõja mälestusmärgi ees, oleme justkui iseseisva Eesti alguse juures

Võidupüha mälestushetkel Türi Vabadussõja mälestusmärgi juures 23.juunil 2013


Austatud Türi rahvas ja külalised!
Õnnitlen teid Võidupüha puhul ja tänan, et olete tulnud avaldama austust inimestele, kes aegade jooksul on andnud oma elu, võideldes Eesti iseseisvuse eest.

Seistes Vabadussõja mälestusmärgi ees, oleme justkui iseseisva Eesti  alguse juures. On ju Vabadussõja võidud Eesti Vabariigi nurgakivi. Just seetõttu on meie rahvas pidanud kalliks sõjas võidelnute ja langenute mälestust, neile mälestusmärke püstitanud ja veel enne Eesti taasiseseisvumist neid taastanud.
Vabadusel ja omariiklusel on oma hind. Iseseisva Eesti riigi eest toodi suuri ohvreid. Seda on oluline ikka ja jälle meelde tuletada ja selgitada tulevastele põlvedele.

Teadaolevatel andmetel langes Vabadussõjas,  suri sõjas saadud haavadesse või jäi lahingutes teadmata kadunuks 63 Türi kihelkonnast pärit meest.   Asetan Järva Maavalitsuse poolt nende ja kõigi Eesti vabaduse eest langenute mälestuseks lillekorvi.

Pildid Võidupüha tähistamisest Türil Järvamaa – Eesti südamaa lehel Facebookis:





Kolmapäev, 29. mai 2013

Tervitus aineolümpiaadide võitjatele, huvitegevuse tublimatele ja nende juhendajatele

Maavanema ja omavalitsuste liidu juhatuse esimehe vastuvõtul Türi Kultuurimajas 29. mail 2013

On rõõm taas kord kohtuda teiega, head olümpiaadivõitjad ja huvitegevuse tublimad. Olete selle õppeaasta jooksul, mis kohe mööda saab, teinud tublisti tööd, saavutanud häid tulemusi erinevatel aineolümpiaadidel, võistlustel ja konkurssidel. Olete vaeva näinud, ehk vahel meelt heitnud ning tahtnud käega lüüa ja alla anda, aga nagu öeldakse, ega rõõmgi tulemata jää. Võib-olla olete vahel saavutanud ka võidu iseenese üle, mis on veel magusam võit.

Täna on Türi kultuurimajja kutsutud maakonna aineolümpiaadide võitjad, õpilasvõistlustel ja huvitegevuses vabariigi piires silmapaistvamaid tulemusi saavutanud õpilased ning juhendajad.

Maakonna kõige tähtsamaks mõõduvõtmiseks peame Tartu Ülikooli teaduskooli korraldatud aineolümpiaade. Ühtsetel alustel korraldatud konkurssidel saame aimu sellest, milline on meie positsioon üleriigilises võrdluses, millised on meie tugevused ja nõrkused. Ei maksa karta rinda pista Tartu või Tallinna ülikooli koostatud olümpiaadiülesannetega – siin on meie tõehetk. Maakonnas kohapeal koostatud ülesannetega olümpiaad annab küll positiivse elamuse osalejale, kuid samas kaob ära võrdlusvõimalus teiste maakondadega ning mõnigi andekas õpilane ei saa oma võimekust täies ulatuses näidata. Anname õpilastele selle võimaluse  ning me võime positiivselt üllatuda.

Usun, et visa ja sihikindel töö annab tulemusi, kuid see nõuab ka õpetajalt suurt pühendumist, oskust motiveerida õppurit, et ta oleks valmis rohkem pingutama, kui kooli õppekava nõudmised ette näevad. Olümpiaadil ei saavuta edu üksnes klassiruumis omandatud teadmisi näidates.

Andekus ei võrdsustu kõrgemate vaimsete või erivõimetega, vaid siia lisanduvad ka loomingulisuses ja tugev motivatsioon. Just siin on õpetajatel ja teistel täiskasvanutel võimalik oma abi ja tuge pakkudes andeka lapse arengule kaasa aidata. Õpetaja, kelle silmad säravad oma ainet õpetades, suudab panna särama ka lapse silmad. Sellised õpetajad on näiteks Elbe Metsatalu Paide Gümnaasiumist ja Maie Paap Aravete Keskkoolist, kes suutsid viia õpilased tippu mitmes õppeaines ning andsid endast palju rohkem, kui neilt nõutakse.

Suurt rõõmu valmistab väikese Imavere Põhikooli 7. kl õpilane Kadri Jürissaar, kes suutis olla parim viiel olümpiaadil. See näitab, et meil on andekaid lapsi ja õpetajad on tema ande üles leidnud ning seda arendanud. Kindlasti leiab Imavere kool võimalusi Kadri arengu soodustamiseks ning me  kuuleme tema silmapaistvatest saavutustest edaspidigi.

Huvihariduse valdkonnas tahan esile tõsta Türi Muusikakooli õpilaste saavutusi vabariiklikel konkurssidel. Kindlasti on igal aastal instrumentalistide võistlustel saavutatavad auhinnalised kohad saavutatud tänu kõrgetele eesmärkidele, nõudlikkusele ja sihikindlale tööle.

On hea, kui inimesel on eesmärk, mille poole püüelda. Praegu olete teie, õpilased, veel selles eas, mil alles otsite õiget teed, seepärast võtke vastu erinevaid võimalusi – see teeb teid rikkamaks.

Nüüd ootab teid ees kosutav puhkus – koguge jõudu ja tundke rõõmu Eestimaa suvest. Andke ajule puhkust ja kehale tegevust.
Paljudega teist, head õpilased ja õpetajad, kohtume aasta pärast jälle.
Ilusat suve!



Reede, 24. mai 2013

Loodan, et Järvamaal pole paika, kus kultuuripärand jääks vaikivaks varakambriks


Tervitus Koigi valla kultuuripärandi aasta tähistamisel Päinurmes 23.mail 2013.

Iga koht ja paik on eriline. Mis teeb selle paiga eriliseks? Ehk on siin kaitse all kivikalme, mälestusmärk mõnele Eesti mehele, kes oma riigi jaoks palju korda saatnud, omanäolise arhitektuuriga mõisahoone või uusehitis, imekaunis järvesilm või hoopis tore ja lahke vaarmemm või –taat, kelle mällu on talletunud aegade pikku kümned ja sajad sündmused, mis teinud selle koha  omanäoliseks.
Teadmine, et ollakse paigaga seotud, tuleb läbi sündmuste  saadud  kogemustest. Kogemused on ühes paigas elanud inimestel sarnased ja see annabki paigale kollektiivse mälu. Seda mälu me pärandame tahes ehk tahtmata oma lastele ja lastelastele. See liidab meid; seeläbi hoiame ühte.
Me kõik peame parimaks oma kodupaika - oma küla, oma linna, oma valda, oma kihelkonda ja kindlasti oma riiki. Eesti kultuuripärand on tugevate paikkondlike iseärasustega- meie väikeses Eestis on mitmed erinevad kultuuriruumid. Meil on erinevad tavad ja uskumused, erinevad pühapaigad ja lauluviisid, erinevad kindakirjad ja keelemurded.
Eks küsi me kohtumistel tihti teiselt inimeselt: "Kust sa pärit oled"? Eks tunta rõõmu kohtumisest inimesega, kes on sündinud  samas paigas, kus me ise. Tunneme koheselt  ühtekuuluvus- ja kindlustunnet.
2013 aasta on kuulutatud Kultuuripärandi aastaks. Aasta moto on "Pärijata pole pärandit!"
Kultuuripärandi aasta on jõudnud poolele teele. Igal kuul on Järvamaal pärandiaasta keskmes üks omavalitsus. Maakonnas on tähistatud teema- aastat Väätsa , Kareda , Imavere ja Paide vallas ning Paide linnas. Käes on kaunis maikuu ja Koigi valla kuu. Koigi valla pärandiaasta tähistamise päev kannab mõtlemapanevat nime: Kodus loodud pärimus - kas vaikiv varakamber või elav kultuuripärand?  Loodan, et Järvamaal pole paika,  kus kultuuripärand jääks vaikivaks varakambriks. Loodan, et Järvamaal säilitavad inimesed oma traditsioone ja pärandavad neid põlvest põlve edasi. Loodan, et meie lapsed saavad teadmise, et nende kodupaik on väga eriline paik ja nad tahavad olla selle paigaga seotud.


Pühapäev, 12. mai 2013

Emadepäeva kontserdil 10.mail Türi Kultuurimajas


Kes kuulab sinu muresid
kui tõesti murtud oled?
Kes nutu naeruks muudab sul
kui maailm hall ja kole?
Kes siiski sulle annab kõik,
kui endalgi ei ole?
Kellega nii lõbus on
ükskõik, mis käsil poleks?
Tal särgid niisked pisaraist
kus vahel nuuksud sa.
Ta mõtleb sulle päeval-ööl
sind eal ei unusta
Ta paitab hellalt sinu pead
kui tahad magada
Kui ükskord läinud oled sa
ta ikka sinuga….

Ema. Jah ema on see naine meie kõigi elus, kes on kui vundament, mis hoiab koos maja. Hoiab koos igaühe eraldi ning terve pere korraga.

Taas on kätte jõudnud emadepäev ning me ülistame emasid, kirjutades neile luuletusi, pidades kauneid kõnesid ning viies emadele lilli -kingitusi. Olen selle poolt, et emasid tuleb tunnustada ning emadepäev on kahtlemata kaunis püha, kuid siiski – kas üks päev aastas ei ole selleks liiga vähe?

Ema on oma laste ja perekonna jaoks olemas alati. Usun, et paljude jaoks on just ema see inimene, kellele võib helistada kell neli öösel, et muret kurta või nõu küsida. Ema on sageli see, kes kuulab, annab nõu, toetab, tunnustab, ja kui vaja, siis mõistab ka hukka.
Noored emad ei räägi asjata, et pärast lapse sündi muutub nende elu hoopis teistsuguseks. Enam ei ole elu keskmeks mitte tema ise, vaid see väike olevus, kes sõltub esialgu palju, hiljem natuke vähem temast, emast. Me pühendame kogu oma vaba aja ning energia oma laste kasvatamisse, proovides neid õpetada ja juhendada nii, et nad elus võimalikult hästi hakkama saaksid. Kas nad seda ka vajavad ja meid kuulda võtavad? Muretsemine, pabistamine, närveerimine jääb, olgu laps juba kui suur tahes.
Kuna ema rõõmud ja mured on lakkamatud - laps jääb ju alati lapseks -, siis leian, et selle pideva töö eest on natuke vähe öelda tänusõnu vaid ühel päeval aastas. Kui lilled on oodatud, siis on nad küll toredad, kuid mitte üllatus. Kui lilled on aga ootamatu kingitus, siis valmistavad nad tunduvalt rohkem rõõmu ja üllatust. Ütelgem oma emadele aitäh rohkem kui ainult tänasel päeval. Peatu, kui näed teepervel ilusaid lilli ja korja need oma emale. Osta see kaunis ehe, kui esimese inimesena neid vaadates meenus su ema. Küpseta kaasa kook, kui emale külla lähed, selle asemel, et see kaasa haarata poest. Või tee talle pai, nagu tema teeb sulle. Anna, selle asemel, et ainult saada. Näidakem emadele igapäevaselt, kui väga me neid armastame, kui tänulikud oleme neile tehtud töö, naerdud naerude ja nutetud pisarate eest. Lihtne on mitte märgata valminud toitu, kaetud lauda või pestud riideid, sest need on ju igapäevased tegevused. Aga kõik need võtavad aega, pühendumist, energiat. Kõiki neid asju teeb ema millegi arvelt, tavaliselt just enda arvelt!

Paljud asjad siin elus on püsivad ja jäävad. Ema tundub millegipärast ühena neist. Ema on ju alati olnud, seisnud kaljuna me kõrval ning valvanud me seljatagust. Kuidas on see võimalik, et ühel päeval ema enam pole? See ei tulegi paljudele mõttesse ning seepärast ei osata sageli hinnata asju enne, kui need kadunud on. Parandame selle vea, kui see veel võimalik on. Hindame, austame ja hoiame  oma emasid . Ütleme aitäh, kuid vähe on teha seda aastas korra, emadepäeval. Teeme seda sagedamini, oleme tänulikud ja õnnelikud.

See aga ei tähenda, et tänusõnu ei võiks öelda  täna, emadepäeval. Sest kuigi lilled ja ilusad sõnad on tänasel päeval natuke isegi oodatud ega mõju üllatusena, on nende ärajäämine täna eriti valus ja hinge kriipiv. Sestap ütlengi omalt poolt südamlikud tänud ning õnnesoovid kõikidele emadele just selle eest, et nad on sellised, kes nad on. Pole vaja teeselda, pole vaja näidelda ega kanda maske, emasid armastatakse nende lihtsuses ja aususes, puhtuses ning siiruses.

Aitäh, emad!

Teisipäev, 26. veebruar 2013

Kõne Eesti Vabariigi 95.aastapäeva kontsert-aktusel 23.veebruaril 2013



Kallid järvamaalased, head külalised! 
Lugupeetud daamid ja härrad! 

Õnnitlen teid kogu südamest meie riigi sünnipäeva puhul! Meil teiega on õnn ja rõõm tähistada vaba ja iseseisva Eesti Vabariigi 95. aastapäeva. Peagi möödub sajand sellest ajaloolisest hetkest, kui eesti rahvas sai võimaluse rajada oma riik. Väärib veel kord meenutamist, kuidas see kõik võimalikuks osutus.

Sajandi eest oli Eestimaa väike provints suure Vene keisririigi koosseisus. 1917. a teisel poolel, kui Venemaa nõrgenemine ja Saksa okupatsioonioht said ilmselgeks, hakkas siinmail küpsema iseseisvumise mõte. Eesti rahvuslikud jõud asusid otsima võimalusi maa ja rahva tuleviku kindlustamiseks ja nii tekkiski idee lüüa Venemaast lahku. Oktoobripööre ainult kinnitas selle mõtte õigsust. 15. novembril kuulutas kubermangu maanõukogu end ainsaks  kõrgeima võimu kandjaks ning otsustas, et Eesti tuleviku määramiseks kutsutakse kokku Eesti Asutav Kogu. Need otsused tähistasid Eesti lahkulöömist Vene impeeriumist.
Kuna tegelik võim oli ikka veel enamlaste käes ning samas suurenes Saksa sõjaväe uue pealetungi oht, tuli tabada õige hetk iseseisvuse väljakuulutamiseks. 19. veebruaril algas sakslaste pealetung. Samal päeval moodustati Eestimaa Päästmise Komitee (Konstantin Päts, Konstantin Konik ja Jüri Vilms) ning alustati iseseisvusmanifesti koostamist. 23. veebruaril loeti iseseisvusmanifest Pärnu Endla teatri rõdult esimest korda avalikult ette – iseseisev Eesti Vabariik oli välja kuulutatud.
Paides võeti ööl vastu 24. veebruari võim enamlastelt üle. Trükiti 10 000 eksemplari iseseisvusmanifesti, mis käskjalgadega valdadesse laiali saadeti. 25. veebruari keskpäeval luges kapten Maide linna turuplatsil iseseisvusmanifesti kokkutulnuile ette. Rahvas laulis Paide pataljoni orkestri saatel „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", kõikide meeleolu oli ülev… Sama päeva õhtuks jõudis Paidesse Saksa vägi. Algas Saksa okupatsioon, millele tegi lõpu 1918. a novembris Saksamaal puhkenud revolutsioon. Eestlased ei jõudnud veel oma kodumaa valitsemist sakslastelt täielikult üle võtta, kui algas enamliku Venemaa pealetung läände. 28. novembril 1918 tungis Punaarmee Eestisse, algas Vabadussõda.

Need faktid näitavad, milliseid õhkõrnu võimalusi on ajaloo keerdkäigud eesti rahvale pakkunud ja kuidas neist osati kinni haarata. Kui keeruline oli tabada õige hetk tegemaks kogu maa ja rahva saatust puudutavaid otsuseid – kuidas selles võimalike lahenduste labürindis riigi ja rahvana püsima jääda. Raske oli teha valikuid, sest valikud õieti puudusid – ees terendas vaid suur tundmatus. Oma riigi rajamiseks puudusid justkui igasugused eeldused. Ja ometi suudeti üles leida just need õiged teeotsad, teha need valikud, mille eest saame täna oma esivanemaid tänada.
Täpselt sama kordus ka Eesti taasiseseisvumisel – jälle tekkis ainulaadne võimalus, taas oli ajalugu äkki siinsamas, kogu oma lihtsuse ja suurusega – meie teha, meie muuta, meie otsustada. Taas kord tuli kiiresti otsustada ja targalt tegutseda. Eesti rahvas väljus sellestki ajaloo pöördepunktist taas võitjana.
Kas meil õnnestub nii ka jätkata? Kas õnnejumalanna on rahvuselt eestlane? Kes on see ajaloo pöörmeseadjana, kes meid jätkuvalt pääseteele juhib?

Iga päev ei ole Vabadussõda, kuid oma riigi iseseisvust peame taaslooma ja kindlustama iga päev. Omariiklus on rõõm ja paleus, aga see on ka kohustus ning koorem. Me vajame enese ümber tunduvalt rohkem riiki, kui seda on tänane reaalsus.

Vabariigi President tõstatas möödunud aastal vabariigi sünnipäevakõnes probleemi, et riik lahkub maakondadest. Jah, riik ei ole maakondadest veel lõplikult lahkunud, aga see tendents jätkub. Tsentraliseerimist algatatakse teatavasti majanduslikel kaalutlustel, mis peaks omakorda tagama efektiivsuse. Tegelikult saame juurde hulga suhteliselt kõrgepalgalisi ametnikke pealinnas või regioonikeskuses, kelle jaoks maakonnad tähendavad ainult numbreid, mitte inimesi ega sealset kogukonda. Ja nii joonistataksegi Eesti kaardile suvalisi piirkondi, kus ametnike arvates oleks justkui otstarbekas üht või teist riigi funktsiooni täita. Viimane näide sellest on kiirabireform, millega Järvamaa jagati lausa kolmeks tükiks. Tänan kõiki järvakaid, kes sellise kava vastu välja astusid. Samuti tänan neid, kes ütlesid julgelt välja oma seisukoha Järvamaa Muuseumi kaitseks. Need on näited kodanikuühiskonna üha kasvavast mõjust maakonnas.
Loodan, et meie inimeste sirgeselgsus on signaaliks neile, kes ikka veel sepitsevad maakondade lõhkumise ja nõrgendamise plaane. Järvakad sellega ei lepi. Lahinguväljal öeldakse: „Kedagi ei jäeta maha". Eesti riigil oleks aeg võtta see meie üldiseks edasiliikumise põhimõtteks ja sihiks – „Kedagi ei jäeta maha!"

Õnneks on ka neid ametkondi, kes on mõistnud, et Eesti mingitesse regioonidesse jagamine on tupiktee. Nii on regionaalse juhtimistasandi tänaseks kaotanud Maksu- ja Tolliamet ning Keskkonnainspektsioon. Sellele peaksid aga mõtlema veel mitmed ametkonnad. Maakondades peavad inimestele kättesadavad olema kõik riigi teenused. Väga oluline on ka see, et nende ülesannete osas, mis oma olemuselt vajavad kogukonna toetust ja inimeste osalemist, oleks maakonna tasandil tegutsevatel riigiametnikel oluliselt rohkem otsustamisõigust ja vastutamiskohustust.

Ma ei mõista poliitikuid ega ametnikke, kes viimasel ajal üha sagedamini kordavad mõtet, et maakonnapiiridel ei ole enam mingit tähtsust. Tean, et meie inimesed nii ei arva. Seda näitas Tapa valla katse ühendada endaga Ambla vald ja seega viia üks osa Järvamaa kogukonnast teise, võõrasse kogukonda. Tänan neid inimesi, kes algatasid selle vastu allkirjade kogumise, ja Ambla Vallavolikogu, kes rahva tahet kuulda võttis. Lihtne on lõhkuda aastasadade jooksul väljakujunenud sidemeid ja traditsioone (teadaolevalt oli Järvamaa kui maakond olemas juba 13. sajandi alguses), aga kahju, mis sellest inimestele tekib, ei suudeta kunagi korvata. 

Me peame tunnistama, et maakonna elanike arv väheneb jätkuvalt. Kuna tegemist ei ole vaid Järvamaa probleemiga, on raske seda tendentsi kohapealsete meetmetega peatada. Eestile tervikuna tuleks kindlasti kasuks pisut enam riigimehelikkust ja ausat aatelisust. Kui need, kellel on voli otsustada, ei näeks üksnes oma ukseesist…
Järvamaa elanike vähenedes peame seda enam hoidma oma inimesi, oma maakonda ja meie traditsioone. Peame tegutsema nende inimeste nimel, kes on otsustanud jääda, sest nemad hoiavad Järvamaad jätkuvalt tugevana. Hoiavad kõike seda, mis teeb Järvamaa parimaks paigaks, kus elada ja oma lapsi kasvatada.

On inimesi, kelleta Järvamaa poleks selline, nagu ta täna on. Sellised inimesed teevad oma riigi, maakonna, valla või küla jaoks rohkem kui teised, on teerajajaks, eestvedajaks ja innustajaks.

Vabariigi President andis tänavu teenetemärgi ainult ühele järvakale – Prandi külaseltsi eestvedajale Õnne Põllumetsale, kes on oma tegevusega tõestanud, et vaatamata kõigile raskustele Eestimaa küla, Järvamaa küla elab ja tegutseb. Tänan Sind, Õnne, tehtu eest!

Tänan ka paljusid teisi tublisid maainimesi, kes hoiavad meie külaelu, hoiavad Eesti elu alles. Sel suvel avasid Järvamaa talud oma väravad tervele Eestile, et tutvustada oma tegevust ja näidata ka linnainimestele maal elamise võlusid. Külastades neid talusid, tundsin ma võõrustajate külalislahkust ja tagasihoidlikku uhkust oma tegemiste üle, nägin tublisid, oma kodu hoidvaid ja õnnelikke inimesi. Teie andsite julgust ja kinnitasite meie usku, et kuni elab veel Eesti küla, elab ka eesti rahvas. Aitäh teile!

Täna anname Järvamaa Vapimärgi mehele, kelle ütlus „Järvamaal on lihtne asju korraldada, ei ole vaja kirjalikke lepingud ja piisab vaid sõnast ja asjad laabuvad" on muutunud meie maakonna hea koostöö parimaks iseloomustuseks. Järvamaa kõrgeima autasu pälvinud Kaitseliidu Järva Maleva pealik Arvi Niglas teab vast kõige paremini, mida  on tulnud teha ja missuguseid raskusi ületada, et Järva Malevast ja tema eriorganisatsioonidest – Naiskodukaitsest, Kodutütardest ja Noortest Kotkastest on saanud tugevad ja järjest kasvava liikmeskonnaga organisatsioonid, mis ühendavad erinevaid põlvkondi oma kodu ja isamaad armastavaid ning hoidvaid järvakaid. Tänan Teid, härra Arvi Niglas!    

Oma igapäevaste tööde-tegemiste juures on meil väga vaja usku homsesse. Peame lootma, et aeg pöördub taas meie kasuks. Meie usku peavad toetama konkreetsed teod. Oleme algatanud Järvamaa arenguleppe aastateks 2014–2020 koostamise. See dokument saab olema meie ühise tahte ja tegutsemise alus muutmaks Järvamaa veel paremaks paigaks. Arenguleppe koostamisele on oodatud kaasa lööma kõik järvakad.

Arenguleppe koostamise protsess on hea võimalus oma mõtete väljendamiseks kõigile kohalikele poliitikutele, kes on juba alustanud valimiskampaaniat. Loodan väga, et sügisel toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel saavad valiku aluseks eelkõige kandideerijate ideed ja nende elluviimise kavad, mitte aga tühjad lubadused ja oskused oma oponente poriga loopida. Kõigi poliitiliste jõudude eesmärk peaks olema kohaliku omavalitsuse tasandil võimalikult hästi oma inimeste huvides tegutseda. Ootan kohalikelt poliitikutelt väga uusi koostöömõtteid, sest ainult üheskoos suudame maakonna elu edendada.   

Koos loome sellise riigi, nagu me oma unistustes näha soovime. See on meie tarkuse, ühtehoidmise ja kokkulepete küsimus. Meie oma kirjanik Anton Hansen Tammsaare on öelnud: „Veel maksab unistada, veel peab unistama, sest me oleme vähem unistanud, kui kodumaa lubab. Peab unistama sõnas, värvis, helis, peab unistama, kuni unistused reaalsuseks muutuvad." 

Unistame Eesti suureks, tugevaks ja ühtehoidvaks! Tunneme uhkust selle üle, et suutsime sadade võõrvõimu aastate jooksul säilitada oma keele ja kultuuri, rajada ja hiljem taastada omariikluse. Eesti Vabariigi olemasolu eesmärk on eesti rahva püsimine ja eestluse säilitamine. Miljonilisel rahval ei saa olla sellest suuremat eesmärki.
Teie kõigi kaasabil, head järvamaalased, loome ja kindlustame Eesti Vabariiki iga päev.

Soovin meile kõigile ÕNNELIKKU EESTIT!