Head järvamaalased! Austatud külalised!
Õnnitlen teid kõiki Eesti Vabariigi üheksakümne kolmandal aastapäeval!
24. veebruar 1918 on Eesti ajaloos erakordne daatum – iseseisvusmanifestiga kuulutati Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks, nähti ette Asutava Kogu valimised, kehtestati kodanikuvabadused, vähemusrahvuste kultuuriautonoomia ning nähti ette maa- ja rahareformi läbiviimine. Seega tehti valik Eesti tulevase riigikorra suhtes – demokraatlik, parlamentaarne vabariik.
Nendele põhimõtetele jäime kindlaks ka siis, kui saime võimaluse oma iseseisvus taastada. Eesti riigi kodanikud ehitavad oma riiki üles teist korda. Ka esimest korda omariikluse müüri ladudes polnud meil aega õppida seda tähtsat tööd kauem kui paarkümmend aastat. Nii ka praegu. Kas oleme oma teistkordses ülesehitustöös kaugemale jõudnud, kunagistest tegemistest õppust võtnud? Milliste kaaludega kaaluda meie tegusid?
Oleme palju suutnud – taastanud veretult oma iseseisvuse, rajanud riiklikud institutsioonid, ümber kujundanud riigi majanduse, kultuuri, hariduse, meditsiini ja teised tähtsad valdkonnad, liitunud NATO ja Euroopa Liiduga, võtnud kasutusele Euroopa ühisraha. Kindlasti on seejuures ka eksitud. Kindlasti oleks saanud mõndagi paremini, kiiremini, valutumalt teha, kuid ärgem unustagem, et praegused põlvkonnad ehitavad oma riiki üles esmakordselt, seetõttu võib andeks anda ka vead. Kes läheb esimesena ja on teerajaja, sellel kujunevad vastused ja lahendused alles teel oldud aja jooksul.
Eesti riik ei saa valmis päeva ega aasta ega kümmekonna aastaga. Eesti Vabariigi ülesehitamiseks läheb kauem aega, sest meie, selle riigi kodanikud, ei rahuldu keskpärase riigiga. Armastus oma maa vastu paneb meid püüdlema täiuslikkuse poole, otsima parimaid lahendusi. Eesti Vabariik on kui maal, millele kunstnik – need oleme meie kõik – lisab aina uusi värve ja pintslitõmbeid, muutes maali täiuslikumaks.
Eesti riigi kodanikud soovivad ja loodavad, et riik saaks kiiresti „valmis“, et siis tunda rõõmu ja rahulolu oma riigis elamisest. Aga kes peaks meile selle täiusliku riigi rajama, kus kõigil oleks õnn ja rõõm elada? Need ehitajad oleme meie ise, tänase ja homse Eesti Vabariigi kodanikud. Kes hoolitseb riigi eest, kui seda ei tee tema inimesed? Kes künnab ja külvab, kes kasvatab ja õpetab, kes ravib ja ehitab, kes armastab oma maad nii nagu ei keegi teine? Tänan kõiki järvamaalasi, kes on oma igapäevatööga aidanud Eesti riiki tugevamaks muuta. Tänan teid sellegi eest, et te pole läinud võõrsile õnne otsima, vaid olete koos kaasmaalastega püüdnud aidata oma riigil raskest olukorrast välja tulla. Kui me ei andnud väsimusest alla okupatsioonides, ei saa me murduda omaenese iseseisvuse, omaenese riigi eest seistes. President Lennart Meri on öelnud: „Venestamisaastatel õppisime oma rahvust hoidma. Õppigem nüüd ka riiki hoidma. Oma riigi eest vastutame kõik koos ja igaüks eraldi.“
Veebruaris 2011 võime öelda, et halvim on möödas ning riigi majandus hakkab jälle tasapisi tõusuteed käima. Majandusraskused ei jätnud puudutamata ka Järvamaa ettevõtteid, kuid suurtest pankrottidest me oma maakonna puhul rääkida ei saa ning see teeb rõõmu. Järvamaa ettevõtted säilitasid töökohti nii palju kui võimalik, pakkudes inimestele tööd ja leiba. Tänan selle eest kõiki maakonna ettevõtjaid.
Viimaste aastate vältel suurenenud tööpuuduse kõrval on selgesti tuntav ka vastupidine tendents – teatud valdkondades on puudus töökätest. Riik, kelle majandus sammub tõusuteed, vajab haritud ja motiveeritud töötajaid. Parema äraelamise nimel töötavad meie inimesed palju, sageli üle oma võimete. Töö mahtu ei saa aga lõputult suurendada. Kui tahame tulemuslikult konkureerida mistahes valdkonnas, peame otsima innovaatilisi lahendusi, see toob aga kaasa vajaduse tulevaste töötajate haridustaseme tõstmiseks ja väärtushinnangute muutmiseks. Hariduse kvaliteet on üks olulisemaid riiklikke prioriteete, sest Eesti edu võti peitub Eesti Vabariigi kodanike harituses.
Eestimaal on alati haridusest lugu peetud ja harituse poole püüeldud. Tundub, et mida raskem oli juurdepääs haridusele, seda hinnatum see oli, seda kirglikumalt ihaldati harituks saada. Paljude põlvkondade jaoks tähendas ju kooliharidus ühtlasi ka „kergema elu“ juurde pääsemist. Milles seisneb hariduse ja harituse mõte tänaste Eesti vabariigi kodanike jaoks? On see eneseteostuse või eneseupitamise vahend? On see sisemine sund või pragmaatiline paratamatus? Kelle või mille jaoks me õpime? Kas oskame oma lõputute haridusreformide käigus seada sihiks lihtsa tõe – õpime elu, mitte kooli tarvis? See tarkus on tegelikult pärit juba vanadelt roomlastelt, kuid kehtib tingimusteta ka täna. Riikliku haridusstrateegia nurgakivi võiks sõnastada ka nii – me ei valmistu mitte tänaseks, vaid homseks päevaks. 21. sajand seab meie ette kohustuse õppida, õppida kogu elu uusi oskusi ja erialasid. Kuna teadmised vananevad kiiremini kui me neid omandada suudame, muutub järjest olulisemaks oskus teadmisi hankida ja neid kasutada.
Meie haridussüsteem on üle minemas uutele riiklikele õppekavadele, mis kujundavad õpilaste väärtushinnanguid. Põhihariduse ja gümnaasiumihariduse alusväärtustena tähtsustatakse nii üldinimlikke kui ka ühiskondlikke väärtusi.
Eesti kodu on alati kasvatanud lapsi üldinimlikest väärtustest lähtudes. Ausus, hoolivus, õiglus, aukartus elu vastu, inimväärikus, lugupidamine enda ja teiste vastu on olnud eelnevate inimpõlvede kasvatuse alustala.
Head Järvamaa emad ja isad! Jätkakem seda traditsiooni! Olgem ise oma lastele eeskujuks, kasvatagem lapsi nii sõna kui ka teoga! Puhta kodu puhtad põhimõtted aitavad uutel põlvkondadel kujuneda eetilisteks, kõrgete väärtushinnangutega Eesti Vabariigi kodanikeks. Just Eesti kodu on see, kust saab hingeharidus alguse.
Igaühel meist lasub kohustus muuta oma riik, oma kodumaakond ja kodukoht paremaks, teha natuke rohkem kui peab. Täna anname Järvamaa Vapimärgi Kalev Aunale, mehele, kes on aastaid seisnud Järvamaa arengu eest. Kuigi töökohustused on viinud Kalev Auna Järvamaalt kaugemale, on ta alati leidnud võimaluse kodumaakonda toetada, Järvamaa arenguks võimalusi luua.
Täna on siin saalis palju tublisid Järvamaa inimesi, kes on oma tegevusega olnud teistele eeskujuks. Järvamaa tunneb uhkust meie noorte elupäästjate üle: tänan teid, Hanna-Maria Puhke ja Merit Kalamägi! Oma otsustavuse ja julge tegutsemisega päästsite inimese elu.
Tänan Poolas ja Moldovas üleujutuspiirkonnas loodusõnnetuse tagajärgi likvideerimas käinud Eilo Eesmäed, Risto Heina, Valeri Ivanovi, Pavel Ivanovi ja Anatoli Ivanovi.
Meie tulevik on meie andekate noorte kätes. Tänasele pidulikule vastuvõtule on kutsutud Koigi põhikooli õpilane Anete Sammler, kes pälvis Helmi Tovelmani nimelise parima põhikooliõpilase preemia, ning Siim Sisask Türi Majandusgümnaasiumist, kellele kuulub sellel aastal esmakordselt väljaantud andeka gümnaasiumiõpilase stipendium. Loodame kuulda teie tublidest saavutustest edaspidigi.
Järvamaal on palju andekaid noori, kellele tuleb vaid anda võimalus tiibu sirutada ja lendu tõusta. See, et elame maakonnas, kus pole nii palju võimalusi eneseharimiseks kui suurlinnades, ei tohi saada meie noorte jaoks takistuseks. Kindlasti on võimalik palju head korda saata ka väiksemate võimalustega. Tänan Kaie Kõrbi, kes valis oma balletistuudio üheks õppekohaks Paide kultuurikeskuse, luues ka Järvamaa lastele võimaluse selle kauni kunstiliigiga tegelemiseks. Ootame, et Kaie Kõrbi algatus leiaks järgijaid.
2011. aasta on Euroopas kuulutatud vabatahtliku tegevuse aastaks. Siin on kõikidel Eesti Vabariigi kodanikel võimalus näidata, et nad hoolivad oma riigist, oma maast ja rahvast: aidates vabatahtlikuna seal, kus abi vajatakse, ollakse ühtlasi toeks ka riigile. Vabatahtlike tegevus aitab edendada kohalikku elu külas, vallas, linnas. Väärtustades vabatahtlike tegevust, muudame tugevamaks oma seltsid, ühingud, ühendused, seega – muudame tugevamaks oma riigi. Loodan siiralt, et 2011. aastal jõuavad paljud inimesed mõistmiseni, et alati ei pea saama, palju parem on anda.
Eesti Vabariigi kodanikuks olemine ei ole üksnes eelis elada vaba rahvana vabal maal, see tähendab ka võimalust ja kohustust osaleda oma riigi arengus. Võimalus väljendada oma seisukohti ja anda hinnang senistele arengutele, sealhulgas poliitikute tegevusele, avaneb peagi toimuvatel Riigikogu valimistel. On väga tähtis, et kõik kodanikud mõistaksid – valimistel osalemise kaudu saab kodanik mõjutada riigi ja valitsuse, aga ka iseenda käekäiku.
President Lennart Meri on öelnud: „Valimised on demokraatia ja iseseisvuse eksam; ka iseseisva mõtlemise, iseseisva tahte kullaproov, mille abil igaüks teist saab ühiskonda kujundada… Küsige enda käest, millisena tahte Eestit näha nelja, kümne või viiekümne aasta pärast. Ja seejärel valige välja see mees või naine, kes ausalt ja omakasupüüdmatult kaitseb riigimehelikult meie kõigi liitunud huve Toompeal.“
Niisiis, hinnake poliitikuid nende tegude järgi ning kaaluge nende tegusid seaduste ja eetika kaaludega. Ärge laske end uinutada populistlike lubadustega, mille täitmine pole reaalne, ning hoiduge mõtlemast ainult tänasele päevale. Eesti riik vajab ka homset!
Üheksakümne kolme aastane riik on alles suhteliselt noor. See tähendab, et me päevad on veel ees. Kuidas oma tulevasi päevi mõistlikult kavandada, kuidas rajada selline riik, nagu me oma unistustes näha soovime, see on meie tarkuse, ühtehoidmise, usalduse ning kokkulepete küsimus.
Paul-Eerik Rummo on oma värssides sõnastanud kreedo, mida aeg-ajalt tasub meelde tuletada:
„Me hoiame nõnda ühte
kui heitunud mesilaspere
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
ja läheme läbi mere
mis tõuseb me vastu tige
ja läheme läbi mere
ja muud me ei vaja tuge
ja muud me ei vaja tuge
kui üksteise selged õlad
ja muud me ei vaja tuge
kui ühised rõõmsad võlad
kui ühised rõõmsad võlad
mis üheskoos tuleb meil kesta
need ühised rõõmsad võlad
neid meri ei saa meilt pesta…“
Head iseseisvuspäeva, daamid ja härrad!
