Eile oli leinapäev. Mälestushetkel Paides Murtud Rukkilille mälestusmärgi juures meenutasime küüditamise ohvreid. Kuuskümmend üheksa aastat tagasi, 1941. aasta 14. juuni öösel alustas võõrvõim Eesti rahva vastast genotsiidi ja küüditas oma kodudest ligi 11 000 süütut inimest, kellest paljud ei näinud oma kodumaad enam kunagi. Juuniküüditatutest jõudsid kodumaale tagasi üksnes pooled, neist kõigest sadakond meest. 1949. aasta märtsis järgnes teine küüditamine ja kodust viidi vägivaldselt veelgi rohkem eestlasi. Küüditatute ja võõrsil hukkunud või hukatute ainus “süü” seisnes selles, et nad olid olnud vabad kodanikud, keda okupatsioonirežiim umbusaldas ja kartis. Massirepressioonidega sooviti külvata hirmu ja alandlikkust.
14. juuni 1941 on üks kõige kurvemaid päevi Eesti rahva ajaloos. Seda päeva peame mäletame meie, peavad mäletame meie lapsed, lapselapsed ja kõik järeletulevad põlved. Selleks, et mälestada neid, kes küüditati ja ei näinud oma kodu enam iialgi aga ka selleks, et hoida oma riiki niimoodi, et niisugune õudus mitte kunagi enam võimalikuks ei saaks. See aga tähendab eelkõige demokraatlike väärtuste au sees pidamist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar