Austatud emad ja vanaemad! Isad, vanaisad ja kõik kohalviibijad!
”Kõige üllam amet maailmas on olla ema. Emadus on kõikidest kunstidest kõige kaunim, elukutsetest kõige suursugusem. Kunstnik, kes suudab luua meistriteose, või kirjanik, kes kirjutab raamatu, mis mõjutab miljoneid, pälvib imetlust ja kiitust. Aga ema, kes kasvatab üles toredad pojad ja tütred, kelle surematute hingede mõju kestab ka pärast seda, kui maalingud on luitunud ning raamatud ja raidkujud hävinud, väärib kõrgemat austust, mis inimesele võib osaks saada.”
( David O. Mckay )
 |
| Pildil koos Järvamaa aasta emaga 2011 Miia Jürgeniga |
Head emad! Emadepäeval on kombeks öelda teile ilusaid sõnu. Täna räägitakse palju säravatest lapsesilmadest ja lauldakse ema südamest. Oleme harjunud kuulma, et just oma emale võlgneme tänu kasvamise eest. Meie tänusõnad tulevad südamest, sest me ise – teie tütred ja pojad – usume neisse. Täna on kõige armsam ja südamlikum päev. Kuid millised näevad välja meie emade ja naiste argipäevad?
Eesti riik on oma arengus läbi teinud palju suuri muudatusi, suutmata säästa sealjuures naisi ja emasid. Ühiskonnas toimuvad sotsiaalsed muutused mõjutavad väga tihedalt mõtlemisprotsesse ja inimese arengut. Eesti ühiskonnas valitsevad veel eelmisest sajandist pärit hoiakud ja väärtused. Meie ühiskond on valdavalt maskuliinne. Kindlalt on paika pandud, mis on meeste ja mis on naiste rollid. Selliseid väärtusi kantakse edasi põlvest põlve, ja kuigi iga uus põlvkond on eelmisest veidi liberaalsem, kandub stereotüüpne vaade soorollidele siiski vanematelt lastele. Oleme liikunud oma arengus ühest äärmusest teise. Küpse tasakaalustatud ellusuhtumise ja tõelise vabaduseni on meil veel pikk tee käia.
Kõige vanem põlvkond on sündinud esimese Eesti Vabariigi ajal ning nende lapsepõlve jäi küüditamine ja sõda. Järgmised põlvkonnad on sündinud juba pärast sõda ning nemad kujunesid välja nõukogude ajal, mil polnud naisi ega mehi, olid seltsimehed. Oli küll naistepäev, aga see ei ülistanud naist traditsioonilises mõttes, vaid naist kui töötegijat.
Elu taasiseseisvunud Eestis on olnud möödunust sootuks erinev. Tundub aga, et majandusedu saavutamise nimel on meil midagi olulist kahe silma vahele jäänud. Eesti arengu näitajatena toome fakte mobiiltelefonide või autode arvust, samas naiste elu kajastavaid uuringuid ja neid toetavaid meetmeid peaaegu ei leiagi. Oleme kogenud, et majandusedu võib kiirelt kaduda, ja sedagi, et rasketel aegadel tuleb taas pöörduda elu põhiväärtuste juurde, sest ainult sealt ammutame jõudu raskuste ületamiseks.
Unistuste Eestis elab unistuste Eesti pere – kaks last, poeg ja tütar – muidugi omas majas, mis on ümbritsetud kauni aiaga. Aias on koer. Isal on auto, emal on auto. Vanemad teenivad hästi. Ema ja isa elavad koos elu lõpuni.
Kas see ka kõik tegelikult nii on? Kahjuks mitte. Meie kõigi tutvusringkonnas on lahutatud naisi, kes ühel hetkel on jäänud üksi lapsi kasvatama või on juba oma valikuid tehes otsustanud sünnitada lapse üksi. Kui palju on Eestis ühe või mitme lapsega üksikemasid, seda ei tea täpselt keegi, kuid et neil on mure pere toimetulekuga, seda teame kõik. Üksi lapsi kasvatavaid naisi lisandub üha enam. Statistikaameti andmetel ületab väljaspool abielu sündinud laste arv juba praegu abielust sündinud laste arvu ja see suundumus jätkub.
Öeldakse, üksik on tugev. Üksikemad on ülitugevad – või saavad selleks. Sest nad on selleks sunnitud. Vaatamata raskustele on lapsed emaks olemise suurim rõõm. Ema roll nõuab, et naine ei pea olema ainult hea ema, vaid ka õnnelik naine. Viimane jääb aga paljudel emadel saavutamata. Tänapäeva naisel ei ole kerge emadust ja karjääri ühendada. Emadena ihatakse olla täiuslikud igal alal, näidata tööl häid tulemusi, koolitada end ning olla lapsevanemana täiuslik. Kas see soov on realiseeritav ja kuidas meie ühiskond seda toetab?
Vaatepilt, mis avaneb poliitikas, majanduses, teaduses ja äris, näitab selgelt, et niinimetatud uus Eesti on üles ehitatud meeste jõul, meestekeskselt ja seda ka valitsevad mehed. See, mida ühiskonnas peetakse õigeks, on meeste maailma peegeldus. Ühiskondades, kus ressursse on vähem ja sotsiaalseid probleeme rohkem, keskendutakse sellele, mis on tulutoovam, mis mitte. Meeste tööd toovad tihti kiiremat tulu kui naiste tööd. Palgalõhet ei peeta probleemiks, kuigi see on Eestis üks Euroopa Liidu suuremaid.
Kahjuks peab tõdema, et meil Eestis ärritab ebavõrdsusest rääkimine ühtviisi nii mehi kui ka naisi. Enamasti väidetakse, et meil probleemi pole, järelikult arvatakse, et nii ongi normaalne. Leitakse, et see, mida naine teeb, polegi nii väärtuslik, kui see, mida teeb mees. Üksikemad, kelle õlule on jäänud laste kasvatamise raskem koorem, peavad võtma lisatöid või tegema ületunde, et ots otsaga kokku tulla. Lasteaiaõpetaja saab vähem palka kui autolukksepp, kuigi esimese käe all sirguvad uued ilmakodanikud, teise käe all saavad korda autod. Miks ei taheta meil selle teema üle arutleda, ei mehed ega naised? Miks pistetakse pea jaanalinnu kombel liiva alla?
Kas tõesti on naiste töö ühiskonnale vähem vajalik kui meeste oma? Tasakaalustatud ja parem elu peaks olema tagatud ühiskonnale tervikuna. Kust leiavad naised motivatsiooni ühiskonda muuta? Kas selleks saavad olla meie lapsed? Tahame ju näha terveid õnnelikke lapsi ja turvalist elu. Meie, naised, oleme üle poole Eesti rahvast. Tajugem oma jõudu ja pangem see maksma meie endi laste nimel meie oma riigis.
Kallid emad, armastus on elu kõige vägevam võim. Eesti poleks sündinud meie armastuseta. Kui ema hinges on armastus, siis imbub see kõigesse, millega ta kokku puutub. Koju, kus elab armastav naine ja ema, tahab igaüks tulla, olgu siis selleks koduks kas või ainult tuba, kus lihtne laud ja tool, nagiks nael seinas ning puhtaks pestud põrand. Seal on soe ja hea, sest kõigis neis asjus on armastus. Kui ema õpetab oma last armastama, siis sõltumata sellest, kas laps on poeg või tütar, oskab ta armastada ka täiskasvanuna. Armastav inimene aga on hea.
Kallid emad! Eesti tulevik toetub emade armastusele. Hoolivuse võti Eestis on teie kätes.
Kaunist emadepäeva!
