Head külalised, tere tulemast Väätsa äsjarenoveeritud mõisahoonesse ja kaunisse mõisaparki, et üheskoos meenutada kahekümne aasta taguseid sündmusi, mil Eesti kuulutas end taas iseseisvaks riigiks.
Tänasteks kutsutud külalisteks on erinevate põlvkondade esindajad: kõigepealt need, kes olid 20 aastat tagasi tõsised tegijad ning kellel oli olemas suur kogemustepagas ja elutarkus, teiseks tollane noorem põlvkond, kel oli küll vähem teadmisi ja oskusi, aga suur tahtmine elada vabas ja demokraatlikus riigis ning anda oma jõu ja noorusliku uljusega panus parema tuleviku kindlustamiseks, ning kolmandaks noored, kes sündisid juba taasiseseisvunud Eestis ning on austanud oma riiki sellega, et on olnud oma põhitöös, õppimises, nii tublid, et nende teadmisi hinnati Järvamaa keskkoolide ja gümnaasiumite lõpetamisel kuld- ja hõbemedaliga.
Paljud meie arvamusliidrid on kogu aeg olnud seisukohal, et Eesti taasiseseisvumispäeva ehk 20. augustit ei pea sugugi meeles pidama üksnes aulates tõsiseid kõnesid kuulates või monumentide juurde pärgi asetades, vaid pigem koos heade kaaslastega teed vabadusele meenutades ja võimalike tulevikuarengute üle arutledes.
Kas oleme selle kahekümne aasta jooksul oma riigi ehitanud selliseks, et meie inimesed tunneksid end arenenud demokraatliku riigi kodanikena, kel on tulevik, unistused, võimalused?
Tänu demokraatlikule riigile omaste põhimõtete järgimisele ja erinevate jõudude heale koostööle suudeti 1991. aastal ilma vägivalla ja ohvriteta taastada iseseisvus. Tänaseks meie hulgast lahkunud Ants Paju kinnitas alati, et taasiseseisvumispäev ei ole midagi määratlematult kauget, vaid tuleb uhkusega öelda, et TEGIME ÄRA, tegime oma riigi. See on vaieldamatult märkimisväärne saavutus, mille üle võime uhked olla nii täna kui ka tulevikus. Ometi on küllaltki paljude meie riigi kodanike ootused vaid 20-aastase riigi suhtes ülemäära kõrged. Heaoluühiskonna ülesehitamine nõuab eelkõige vaeva, aga ka aega. Selleks on vaja rohkem tolerantsust, mõistmist, isiklikku panustamist ja usku.
20. augusti hilisõhtul 20 aastat tagasi suudeti Eesti Ülemnõukogus leida kompromiss kahe rahvaliikumise, Rahvarinde ja kodanike komiteede vahel ja 69 poolthäälega vastu võtta otsus Eesti riiklikust iseseisvusest, millega otsustati kinnitada Eesti vabariigi riiklikku iseseisvust ja taotleda Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist. Selle ajaloolise otsuse tegemisel osalesid kolm Järvamaa meest: Ants Käärma, Uno Ugandi ja Alar Maarend. Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks ning rahvahääletusele esitamiseks otsustati Eesti Vabariigi uue põhiseaduse järgi viia 1992. aasta jooksul läbi Eesti Vabariigi parlamendivalimised.
Mis seal siis ikka nii keerulist, võib täna küsida. Ei midagi muud, kui vaid see, et tegutseti olukorras, kus eelmisel ööl ja samal päeval Pihkvast saabunud Vene dessantväelaste kolonn, suundudes piki Tartu – Tallinn maanteed, oli selleks ajaks jõudnud Tondi kasarmutesse. Kindlasti on meil paljudel meeles ärev ja hirmutav pilt rasketest Vene tankidest, mis läbisid ka meie maakonna. Nädalateks jäi toimunut meenutama meie põhimaantee ääred ja kraavid - millegipärast olid paljud sõjamasinad teelt välja sõitnud ja sinna sügavad jäljed jätnud. Tuli see sõdurite väsimusest või ei tahtnudki nad liiga kiiresti sihtpunkti jõuda?
Arvan, et Eesti taasiseseisvumispäev on iga aastaga järjest enam muutumas eesti rahva tähtpäevaks, millesse suhtutakse rõõmsalt. Ja enamasti on ikka saatjaks laul. Olgu need siis öölaulupeod, ühtelaulmised või muu, aga igatahes selle vahendiga, mida meie rahvas kõige paremini valdab – OMA VABADUSE LAULUGA.
Peame tõdema, et Eesti Vabariik on aastal 2011 oma taasiseseisvusega jõudnud päris kaugele. Me edeneme üldiselt hästi. Muidugi on meil tagasilööke ja uut rekordit iga päev ei sünni. Edu tagavad alati konkreetsed inimesed – nende tahe, kirg, panustamine ja muidugi ka ümbritsev keskkond. Eesti on vajanud ja vajab pühendunud inimesi. Nende tõttu asjad muutuvadki. Ja ikka paremaks.
Tänane Eesti ei vaja vastandamist. Vajame hoopis rohkem mõistvust, vastutustunnet ja sotsiaalselt tundlikku pilku riigiasjade ajamisel. Vajame koosmeelt mõttekaaslaste vahel. Ühiskonna sisemist tugevust ja stabiilsust näitab siiski laialdasem solidaarsus, võime mõista ning austada kõikide inimeste vajadusi ja võimalusi.
Kakskümmend aastat on liiga lühike aeg, et erapooletult hinnata kõike, mis sündinud ja sünnib. Ajaline distants ei võimalda veel anda ajaloolist hinnangut üksikisikute tegudele või argiotsuste detailidele. Aga on ühemõtteliselt selge, et otsus, mille eesti rahvas 20 aastat tagasi langetas, oli õige ja ainuvõimalik. Me kasutasime oma võimaluse, võtsime endale kohustused ja vastutuse.
Soovin teile kõigile homseks head taasiseseisvuspäeva ja tänaseks mõnusat siinviibimist!
Pildid vastuvõtust 1
Pildid vastuvõtust 2
Pildid vastuvõtust 1
Pildid vastuvõtust 2
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar