Maa-apteeke ei tohi välja suretada

Konkurentsiamet on taas kord välja tulnud ettepanekuga kaotada apteekide asutamise piirangud. See ettepanek on regionaal­poliitiliselt läbi mõtlemata.

Nördimuse ja murega olen jälginud arenguid maapiirkondades ja sageli jääb tunne, et maaelu säilimiseks on hädavajalik regionaal­poliitika. Väljasuremisohus on näiteks maa-apteegid, kelle puhul on konkurentsi­amet taas kord välja tulnud ettepanekuga kaotada apteekide asutamise piirangud. Selline samm oleks aga kõige otsesem tee maal elavate inimeste elamisväärse elukeskkonna halvendamise suunas.

Teadupärast on juba nüüdseks paljudest maakohtadest likvideeritud sularaha­automaadid, rääkimata panga- ja postkontoritest, samuti peavad inimesed kaupluste puudumisel hakkama saama paar korda nädalas teenindavate kauplusautodega. Maa-apteekide kadumine maalt tähendaks veel suuremat tagasilööki maaelule.

Olles vestelnud mitme Järva maakonna apteekriga võin väita, et kehtiv apteekide asutamispiirang siiski toimib küllalt hästi. Kui asutamispiirang kaoks, tekiks juurde apteeke maakonna keskustesse, mille arvel aga mitmed seni tegutsevad maa-apteegid sureksid välja.

Apteegid on inimeste jaoks

Halveneb ka apteegi­teenuse kvaliteet: kui apteeke on liialt palju, ei suuda ükski neist tagada vajalikku ravimite nomenklatuuri ja koguste pidevat olemasolu. Oluliselt pikeneb nende ravimite nimekiri, mida tuleb tellida personaalselt ja mille saab patsient kätte heal juhul järgmisel või ülejärgmisel päeval.

Praeguse seadusandluse eesmärk on ühelt poolt säilitada apteekide olemasolu maal ja teisalt motiveerida ettevõtjaid maal apteeke pidama. Antud piirang ei ole kehtestatud kellegi (ettevõtjate) nõrgestamiseks, vaid nõrgema poole (maainimeste) kaitsemiseks. Apteeke ei ole vaja esmajoones mitte apteekrite, vaid inimeste jaoks.

Apteekide kaotamisega kaasneva alternatiivina on välja pakutud lahendus lubada müüa käsimüügiravimeid kauplustes, mistõttu  poleks siis justnagu apteeke vajagi. Sellise diskussiooni algatajad ei ole aga mõelnud tagajärgedele, mis kaasnevad käsimüügiravimite vaba müügiga. Tartu ülikooli hiljutine uuring näitas selgelt, et inimesed ei taju ravimite omakäelise kasutamisega kaasnevaid ohte.

Apteeker – perearsti abiline

Üle 90% uuringus osalenutest pidas käsimüügiravimite kasutamist lihtsaks ja ligi 10% arvates on need täiesti ohutud. Samal ajal tõstis uuring esile, et eestlaste ravimialased teadmised ei ole kiita ja sageli tarvitatakse pahaaimamatult koos ravimeid, mis põhjustavad tõsist ohtu tervisele. Need tendentsid tõestavad ilmekalt vajadust apteekide ja seal töötavate professionaalsete teenindajate järele.

Neis riikides, näiteks Inglismaal, kus lubatakse müüa käsimüügiravimeid toidukauplustes, kaalutakse tõsiselt võimalust viia nende ravimite müük tagasi apteekidesse. Seda eelkõige põhjusel, et märkimisväärselt on kasvanud rikkumiste ja eelkõige alaealistele müüdavate ravimite hulk. Eestis ei ole seni ravimivõltsinguid tegevusloaga müügikohtadest avastatud, samal ajal on aga illegaalne ravimimüük probleemiks ka meil, sest illegaalselt riiki toodud ravimite seas on avastatud ravimivõltsinguid. Mida laialdasem on legaalne ravimimüügivõrk, seda kergem on sellesse imbuda võltsingutel ning seda raskemini on jälgitav, et kõik ravimid saabuvad müügikohtadesse legaalsel teel. Poepidajate informeeritus ravimitega kaasnevatest ohtudest ning võime võltsinguid ära tunda on palju väiksem kui selleks eriettevalmistuse saanud spetsialistidel.

Unustada ei saa ka tõsiasja, et väikestes maakohtades on apteekrid perearstidele oluliseks partneriks inimeste nõustamisel ja abistamisel. Inimesed usaldavad apteekrite nõuandeid ja pöörduvad mitte nii tõsiste küsimuste korral sageli esmalt just apteekri poole, mitte ei kiirusta iga murega arsti vastuvõtule.

Rahvaloenduse tulemused veensid avalikkust loodetavasti lõplikult, et maaregioonide tühjenemine on tõsine küsimus. Ei tohi unustada, et lisaks suurlinnadele on meil palju väikeseid maakohti, mis vajavad hoolast tuge ja tähelepanu just praegu, sest hiljem võib olla juba lootusetult hilja.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 9. juulil 2012