Armsad järvamaalased, lugupeetavad külalised, soovin teile kõigile kogu südamest õnne Eesti Vabariigi üheksakümne neljandal aastapäeval!
Aastal 1918 sai eestlastega asustatud väike Vene riigi provints segastes ajaloolistes oludes võimaluse end iseseisvaks kuulutada. Paarkümmend aastat vaba rahvana vabal maal, seejärel pool sajandit kestnud okupatsioon, mis üritas rahva mälust kustutada mälestused iseseisvana elatud aastatest.
Aastal 2012 tundub uskumatu, et taastasime iseseisvuse kõigest kakskümmend aastat tagasi. Suur osa täna siin saalis viibijatest teab ja mäletab, et paarikümne aasta eest elasid Eestis kõrvuti totalitaarne fassaad, täis kõikehaaravat valet, õõnsat paatost ja mõtlemisvõime pärssimist, ning teine Eesti, kes kogus jõudu ja ootas oma võimalust kogu see alandus endalt maha raputada.
Rein Veidemann talletas 1991. aasta 20. augusti, tolle mälestusväärse päeva emotsioonid sellisena: „Ajalugu on ühtäkki siinsamas, kogu oma lihtsuse ja suurusega. /- - - / Venemaal kaos ja teadmatus, kõik rippumas juuksekarva otsas.
On vaja astuda samm, mida oleme juba aastaid ette valmistanud. Enam ei ole valida, sest valik ise on meie ees. Nüüd või mitte kunagi. Hetke ülevus hajutab kõik ohud. Ideaalid, võimalus ja tegu on siinsamas, tuleviku väraval. Selle tume ja aimamatu sügavus ahvatleb ja kohutab mind. Aga nüüd tuleb üle selle läve astuda, mõistku järelpõlved siis pealegi meie üle kohut või meenutagu tänades. Nüüd tuleb minna“.
Ja me suutsime teoks teha selle, millest olime nii kaua unistanud. Tol hetkel ilmutas eesti rahvas uskumatut elujõudu ja ühtsust, et heita eneselt kõik, mis on vale ning tuua peidupaikadest välja südames kalliks peetud trikoloorid. Sellist jõudu said omada ainult seesmiselt vabad inimesed. Viiskümmend aastat okupatsiooni ja nõukogulikku ajupesu ei suutnud meid tahtetuks ega jõuetuks muuta. Eesti Vabariik oli ja on meie südameasi ning me talitasime oma südamehääle järgi.
Eesti on meie kodu. Oma kodus talitab iga peremees oma parema äranägemise järgi. Me tahame osaleda oma riigi kujundamises nii, nagu oleks tegemist meie isikliku koduga. Meil pole teist teed, kui ehitada oma kodule tugev vundament, tuultpidavad seinad ja kindel katus. Ja mis peamine – täita see kodu sisuga, mida võime igale uudishimulikule silmapaarile uhkusega näidata: tuua sellesse soojus, mõistmine ja hoolimine, hoida kodu puhas valest, kurjusest ja kasuahnusest. Me ei vaata vist kuigi tihti peeglisse – miks siis nimetatud väärtused ei ole ikka veel meie pärisosaks saanud? Muret teeb ka see, kas uuele põlvkonnale, kelle jaoks me oma Eesti riiki hoole ja armastusega rajame, on veel väärtuseks kodukeele kõla, vanaema kootud käpikud ja regilaulud? Või on see asendumas globaliseeruva maailma tarbimiskultusega, üleüldise võõrandumisega nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil?
Eesti Vabariik on kahekümne aasta jooksul tundmatuseni muutunud. Eesti on osa avatud maailmast, valla uutele ideedele ja võimalustele. Me oleme õppinud uut moodi mõtlema ja tegutsema, sageli oleme omaks võtnud ka uued väärtused. Kuid kõik uus ei pea tingimata olema meie jaoks parim. Avatud maailm toob kaasa ka ohud, mida suudame vältida ainult tarku valikuid tehes, arvestades nii teadmisi kui ka südamehäält, millesse on kätketud eelnevate põlvkondade elutarkus.
Eesti kodu vajab meie igapäevast hoolt ja armastust, aga samuti ka kaitset ja abi seal, kus meil, Eesti Vabariigi kodanikel, on võimalik kaasa lüüa. Tunneme uhkust meie tublide kaitseliitlaste üle. Tänan teid, et olete valmis kaitsma Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Tekkis ju Kaitseliit kui organisatsioon 1918. a novembris avaliku korra tagamiseks. Meenutame – 28. novembril 1918 algas Eesti Vabadussõda, kus Kaitseliit sai oma esimesed tuleristsed.
Tänan kaitseliitlasi ka selle eest, et aitate oma tegevusega kasvatada tublisid Eesti Vabariigi kodanikke, Eesti elu edasiviijaid. Teie eriorganisatsioonid Naiskodukaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred näitavad, kuidas on võimalik tegudes väljendada oma isamaa-armastust ja ustavust Eesti Vabariigile. See, et Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioone hakati taastama veel enne Eesti lõplikku taasiseseisvumist, näitab noorte soovi kasvada isamaalises vaimus, saada vaimselt ja kehaliselt terveteks Eesti kodanikeks. Aitäh noortejuhtidele, et teie organisatsioonide liikmed on isamaa auks valmis!
Iga Eesti kodu peaks pidupäeval kaunistama sinimustvalge. Meie trikoloor ei ole ainult Eesti Vabariigi riigilipp. Mitmekümne aasta jooksul oli sinimustvalge vastupanu sümboliks. Need, kel oli õnne omada kaotatud iseseisvuse aegset riigilippu, tegid kõik, et trikoloori hoida ja säilitada. Mis küll sundis inimesi ohtu trotsides rahvuslippu alles hoidma? Ilmselt tähendas see paljudele vaikivat protesti – „Kuigi te olete võtnud meilt kõik, ei saa te võtta seda, mida rahvas südames kannab. Sest minu sees on ruum, mis on vaba. Seal on mu lipp ja mu hümn. Sinna ei tungi keegi, keda sinna ei lasta“.
Heisakem homme tänutunde ja uhkusega oma kaunid trikoloorid. Lehvigu sinimustvalged karges talvetuules meie vaba Eestimaa kohal kinnitamaks eesti rahva usku oma iseseisvusesse!
Kakskümmend aastat ei ole pikk aeg, et ümber korraldada kogu ühiskonna toimimine. Selle aja jooksul oleme läbi viinud mitmeid reforme maareformist alates ning haridusreformiga lõpetades.
See, et Eesti hariduselus toimuvad suured muutused ja kõigil näib olevat selle kohta oma arvamus, näitab meie ühist muret riigi jätkusuutlikkuse pärast. Eesti rahvas elab veel kindel arusaam haridusest kui üleüldise edenemise alustalast.
Hariduse peamine eesmärk on mõelda homsele. Me ei saa täna olla need, kes olime eile. Heade teadmiste ja pideva enesetäiendamisega loob Eesti riigi kodanik parema tuleviku nii enesele kui ka oma riigile. Meie koolisüsteemi ülesanne ei ole valmistada ette haritud tööjõudu terve maailma tarbeks, eelkõige peame hoolitsema oma riigi toimimise eest. See nõuab aga kaugemale tulevikku vaatavaid otsuseid, mitte tänase status quo säilitamist. Kõikide ümberkorralduste eesmärk peab olema üksnes hariduse kvaliteet: saavutada olemasolevate vahenditega parim võimalik tulemus. Palun ka teil, kelle ülesandeks on kohaliku hariduselu korraldamine, mõelda sellele, kuidas teie õppeasutustes saadav haridus aitab kaasa Eesti jätkusuutlikule arengule. Hariduse ja haritud inimeste väärtustamine peab saama prioriteediks mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.
Rahvusvahelised haridusuuringud on näidanud, et Eesti õpilased on üldise taseme poolest maailmas kõrgel positsioonil, kuid tipptasemel saavutusteni jõuavad vähesed. Soovides ka omalt poolt andekate õpilaste arendamisele kaasa aidata, tunnustas Järva Maavalitsus teist aastat väga heade akadeemiliste saavutustega keskkooliõpilasi. Sellel aastal pälvis andeka keskkooliõpilase stipendiumi Maia Salm Paide Ühisgümnaasiumist. Traditsiooniliselt anti välja ka Helmi Tohvelmani nimeline parima põhikooliõpilase preemia, mille pälvis Väätsa Põhikooli õpilane Kadri Pius. Tunnustame teid tubliduse eest ja täname teie vanemaid!
Eesti ühiskond, meie ühine Eesti kodu on muutunud ja muutumas iga järgneva päevaga. Kuidas seda kõike kümne-kahekümne aasta või ka sajandi pärast mäletada? Õnneks on Järvamaal alles traditsioon, mis sai alguse ammu enne Eesti iseseisvuse taastamist. Selleks on noorte kodu-uurimisliikumine. Ainsana Eestis on Järvamaal korraldatud noorte kodu-uurimiskonverentse järjepidevalt juba 35 aastat. Tänu noortele kodu-uurijatele on jäädvustatud olulisi sündmusi Järvamaa eri paikade lähemast ja kaugemast minevikust, samuti inimesi nende sündmuste keskmes. Sageli on tegemist inimestega, kelleta ei kujuta ette kohapealset maa- või linnakultuuri. Aitäh noortele kodu-uurijatele ja aitäh juhendajatele! Tänu teile tunneme oma Järvamaad palju paremini. Ja mis peamine – hoiame seda, mis olnud ja mis on.
Eesti kodus on alati olnud au sees esivanemate elutarkus. Sellest ammutame jõudu, see on meie tegemiste suunanäitaja ning mõõdupuu. Küllap on palju neid isasid, kes andsid ja annavad oma lastele eluteele kaasa soovituse „Kõiki töid, mis teed, tee usinasti!“. Seda põhimõtet on järginud tänavu ainsa järvalasena Vabariigi Presidendilt teenetemärgi pälvinud Koeru kultuuri- ja spordielu eestvedaja Uno Aan. Valgetähe V klassi teenetemärgi vastne omanik on kodukoha arengule pühendanud suure osa oma elust ning teinud seda kogu südamest. Tänan Teid selle eest!
Täna anname Järvamaa Vapimärgi Mati Hõbemäele, ettevõtjale ja Imavere Vallavolikogu esimehele. Mati Hõbemägi pälvis maakonna kõrgeima autasu maaelu ja ettevõtluse edendamise eest Järvamaal. Ta on loonud ja üles ehitanud ettevõtte OÜ Mati Hõbemägi Eistvere Jahimaja, mis on toonud Järvamaale tuntust nii Eestis kui ka välismaal. Palju energiat on ta panustanud keskkonnakaitsega tegelemisele. Mati Hõbemägi on aktiivselt osalenud valla ettevõtjate koostöös ning vallavolikogu tegevuses. Aitäh, Mati Hõbemägi!
Me kõik oleme teelised, kes jätavad maakamarat tallates sinna oma jäljed. Kellegi jäljed on pea märkamatud, kellegi sammude kaja ei vaibu niipea. Teie seas, head järvalased, on veel palju selliseid inimesi, kes on oma tööde-tegemistega aidanud Eesti riiki tugevamaks muuta. Eesti Vabariiki rajame iga päev uuesti. Igahommikuse päikesetõusuga algab taas Eesti riigi ülesehitamine. Jõudu meile kõigile selles töös!
Meenutan lõpetuseks Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi sõnu:
"Ehkki vaene on see pind, kuhu saatus on meid paigutanud, kuid sügavale siia oleme me oma juured ajanud. Iga paelõhe, soomülka, raba ja liivakingu sisse on meie tahtmise terasjuur puurinud. Ja siit ei kisu seda välja miski jõud. Meie isade higiga on see pind siin rammutatud. Meie põlvkonna verega on ta vabaks võidetud. Kogu jõudu pingutades loome me siin oma iseseisvat riiki. Täis rõõmu, julgust, tahtejõudu ja uhkust oma maa ja rahva vastu teeme seda tööd adraga. Aga kui vaja, siis ka mõõgaga. /- - - / Jäägu igavesti õnneliku, vaba ja iseseisvana püsima meie isade maa – meie Eesti!"
Head Eesti Vabariigi aastapäeva!
Foto Anu Ansberg Järvamaa infoportaal www.jarva.ee
Foto Anu Ansberg Järvamaa infoportaal www.jarva.ee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar