Igal aasta koguneme 25. märtsil, et meenutada selle päeva traagilisi sündmusi 1949. aastal kui üle 20 000 meie kaasmaalast kisti oma kodudest ja saadeti tuhandete kilomeetrite taha, Siberisse, „asumisele igaveseks ajaks“, nagu oli kirjas võõrvõimude poolt tehtud otsuses. Valdavalt langesid vägivalla ohvriks naised, lapsed ja vanainimesed. Paljud ei näinud oma kodumaad enam iialgi, paljud kaotasid jäädavalt tervise, perekonna ja kodu. Mõtleme täna neile ja mälestame neid. Aga mõtleme ka tänasele päevale, kasvavale põlvkonnale, neile, kes on sündinud juba taas iseseisvas Eestis. Just neile peame edasi andma selle kurva mälestuse. Aga ka õppetunni, kui tähtis on hoida demokraatlikke väärtusi, hoida vaba Eesti riiki. Just sellepärast tuleme kokku ka aasta pärast 25.märtsil. Sest peame mäletama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar